Osa rahvapärimusest

Eesti hobune on osa meie rahvapärimusest

Artikkel Põllumajandusministeeriumi välja antud trükisest "Ohustatud tõud" (2007)

Tõu nimetus: eesti hobune

Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1921, Haapsalu

Levikuala: peamiselt Lääne-Eesti saared, vähem Mandri-Eesti

Põhilised kasutusalad: ponisport, harrastus- ja hobiratsutamine, turism ja väikepõllumajandus

Populatsiooni suurus (2005): 1248

Aretusorganisatsioon: Eesti Hobusekasvatajate Selts

Üldist

Eesti hobune on iidne hobusetõug, mis on nii vana, et selle päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta on põhja-metsahobuse-tüüpi, madalajalgne, pika kere ja tugeva kehaehitusega. Suuruselt sobib ta poniklassi. Pea on laia otsmiku, lühikeste kõrvade, elavate silmade ja lihaseliste lõuapäradega. Kael on lühike, lihaseline ja tiheda lakaga, turi madal, selg sirge, rinnakorv ja kõht mahukad. Jalad on lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad tugeva sarvega. Värvuseid on eesti hobusel palju: kõrb, raudjas, must, hall, kollane, aga ka võik või hiirjas, selga ehib tihti tume jutt.

Töökas ja vastupidav “eestlane”

Eesti hobuse samm on hoogne, tema iseloom on sõbralik ja loomus energiline. Ta on hästi kohanenud siinsete söötmis- ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse ja vastupidavuse poolest.

Suurim eesti hobuste kasvataja, Muhu saare Tihuse hobuturismitalu peremees Martin Kivisoo kirjeldab eesti tõugu hobuseid kui töökaid ja vastupidavaid loomi, kes on lahutamatu osa eesti kultuurist. „Iga hobune muutub sajandite vältel oma rahvaga ühte nägu, nii on valitud ja kujundatud ka eesti rahva karakteriga sobiv hobune,” toob Kivisoo välja sarnasuse rahva ja hobuse vahel. Ta lisab, et eesti hobusele on tugeva töötahte kõrval omane ka kangekaelsus.

Vaatamata erinevatele mõjutustele on jäänud eesti hobune nii nagu eesti rahvaski oma üldiste omaduste poolest selliseks nagu ta oli sajandite eest. Mõistagi on koos igapäevaelu ja tööülesannete muutumisega muutunud veidi ka tema välimik. Nii et kui veel 20. saj algul oli soovitud eesti hobune madalajalgsem põllumajandushobune, siis sajandi teisel poolel sai aretustöö sihiks kõrgejalgsem, suurem ja raskem hobune.

Eesti hobune on osa eestlaste rahvaloomingust, milles peegeldub ühelt poolt karm loodus, teisalt meie esivanemate hoolsus, püüdlikkus ja tarkus loomadega ümberkäimisel. Kõik see väljendub eesti hobuse tugevuses ning tema kujutamises nii esemetel kui rahvaluules.

Praegusel ajal on eesti hobuste karjatamisel suur tähtsus traditsiooniliste loodusmaastike ja tasakaalustatud ökosüsteemi säilitamise ning rahvatraditsioonide jätkamise juures.
Kuulus juba ennemuiste

Eesti hobune oli tuntud juba ennemuistsetel aegadel. Arvatakse, et soome-ugri rahvad kodustasid hobuse varem kui naaberrahvad, tulles Euroopa aladele hobustega, mitte jalgsi nagu paljud teised rahvad. Venemaa Keiserliku Ratsaarmee hobuseteadlase K. Petersoni arvates pärinebki eesti hobune sealt samast, kust eesti rahvas – Kaspia mere ja Uurali-äärsetelt aladelt.

Esimesed kirjalikud märkmed eesti hobuste kohta pärinevad 11. saj maadeuurijalt Bremeni Adamilt, kes tõstab oma reisikirjeldustes eestlasi esile rikkuse ja heade hobuste poolest. Talletatud on legende eestlaste „dessantidest” Rootsi, mille järgi olid eesti meestel väledad hobused paatidega kaasas. Kindlasti oli kohalikul hobusel suur tähtsus ka eestlaste muistse vabadusvõitluse juures 13. sajandil.

Eestist pärit Kaasani ülikooli professor C. Blumberg kirjutas 1887. a oma raamatu „Eesti hobune” sissejuhatuses: „Niipalju on meil teada, et eestlastel 12. aastasajaks, s.o sel ajal, kui sakslased meie maale tulivad, palju häid hobuseid oli.” Ka Läti Hendrik kiidab oma kroonikas „Saaremaa hobuseid”: „Vanad eestlased ei läinud kunagi ilma hobuseta sõtta! Lätlased korraldasid eestlaste maadele sõjaretki, et viia saagina kaasa siinseid hobuseid.”

1870. aastatel uuris Saksamaa Halle ülikooli professor C. Freytag kolmeteist Venemaa metsahobusetõugu, nimetades neid ponideks, klepperiteks ning suuremaid isegi topeltklepperiteks (klepper on saksa keeles väike hobune, ka setukas või kronu). Eesti hobust hindas ta kõrgelt obi, vjatka, petšora ja mitmete teiste tõugude parandajana.

Sajandeid oli eesti hobune Liivi- ja Eestimaa talupoegade ainus hobusetõug. 19. saj keskel, kui talude päriseks ostmisega vajati tugevama veojõuga hobuseid, kerkis päeva-korda Eesti kohaliku hobusetõu parandamine ja täiustamine. Teadliku hobusekasvatuse alguseks peetakse Eestis 1855. a, kui Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstatati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust. Otsustati, et eesti hobuse säilitamiseks ja tema omaduste parandamiseks tuleb asutada hobusekasvandused. Aasta hiljem asutati Tori hobusekasvandus.

Aretuses valitses kaks voolu: ühed pooldasid „maatõugu” märade parandamist välismaiste täkkudega, teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et Eesti kohalikud hobused on vastupidavad, tugevad ja vähenõudlikud ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhas-aretuse teel.

Eesti hobuse plaanipärane puhasaretus algas 1921. a, kui Haapsalus registreeriti Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Iseseisvas Eestis aretati eesti hobuse baasil kaks uut kohalikku tõugu: tori ja eesti raskeveo hobune. Viimased vallutasid lõviosa Eesti mandrist, jättes kohaliku ehk aborigeense hobuse peamiselt saartele ja Lääne-Eestisse.
Suur jõudlus

19. saj keskpaigast hakati pidama talupoegade hobuste sõidu- ja võimekusvõistlusi. Kuna seni oli otsustatud hobuste veojõu üle üksnes välimuse järgi, siis ei osatud arvatagi, et väikesel hobusel võib olla nii suur jõud. Toris sündinud kõrb täkk Vapsikas, kes oli 141 cm kõrge ja 401 kg raske, vedas 1865. a Riias munakiviteel 358 puudast ehk pea kuue tonnist koormat. Moskvas oli üks vene talupoeg sarnast võistlust nähes hüüdnud: „Eta ne lošad – eta tšuda! (See ei ole hobune – see on ime!)”

Hea esinemise tõttu saadeti Vapsikas 1867. a tsaaririigi kulul Pariisi rahvusvahelisele näitusele, kus ta vedas koormat kaaluga 6160 kg. See koorem oli enam kui 15 korda raskem kui hobune ise! Selle vägiteoga teenis Vapsikas esimese koha ja auhinnaks hõberaha.

20. sajandi kahekümnendatest aastatest hakati eesti hobuse kasvu ja kehamassi suurendamiseks ning tõuomaduste parandamiseks sisse tooma soome tõugu täkke. Tolleaegset eesti hobust oli võimalik kasutada põllutöödel kuni 30. eluaastani. Neljakümnendateks aastateks oli eesti hobuse kõrgus ja kehamass rahuldavalt suurenenud ning üha suuremal määral hakati kasutama eesti hobuse puhasaretust. Sellel perioodil hinnati hobuseid suutlikkusvõistluste abil. Alates 1937. aastast tehti noorhobuste tõuraamatusse märkimiseks kohustuslikuks veokatsed, kümme aastat hiljem pikendati jõudluse katsetamine 25 km pikkuse distantsini., aastast 1953 katsetati hobuseid ka maksimaalveos.

Alates 1980. aastatest on pandud senisest suuremat rõhku eesti hobuse ratsaspordiomaduste parandamisele. Aretustööd on saatnud edu: 2005. a Eesti meister ponide takistussõidus oli eesti ristandtäkk Anakee ning Eesti meistrivõistlustel ponide klassis kuulus kolm parimat kohta eesti hobustele.

Hobuste jõud ja tervis pandi tõsiselt proovile 2005. a suvel, kui kaksteist hobust, nende hulgas kaks eesti tõugu hobust, asusid Hiiumaalt Ristitee talust jalgsi teele Austria poole. Hobused läbisid 70 päevaga rohkem kui 2000 km ning pidasid hästi vastu.
Eesti hobune tänapäeval

Eesti hobuse populatsioon on viimase viie aasta jooksul suurenenud mitu korda. Kui 2000. a tuli Eestis ilmale 118, siis 2004. a 178 eesti tõugu varssa. Sellele on aidanud kaasa alates 2001. a eesti hobuste pidajatele makstav keskkonnatoetus, aga kindlasti ka eesti tõu populariseerimine ja rahva elujärje paranemine.

ÜRO Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsioon (FAO) kuulutas 1993. a eesti hobuse ohustatud tõuks. Kümme aastat hiljem Eesti Hobusekasvatajate Seltsi üldkoosolekul kinnitati eesti hobuse säilitus-aretusprogramm aastateks 2003–2010.

Säilituse ja tõuaretuse eesmärk on kohaliku aborigeense hobuse säilitamine koos sellele omase kindla põlvnemise, välimiku ja mitmekülgse töövõimelisusega. Programmi on kaasatud kõik tõuhobused, kes on kantud tõuraamatusse. Praegu hõlmab tõupopulatsioon 650 hobust.

Tagamaks eesti hobuse püsimist Eestimaal, tema genofondi säilimist, selle hobusetõu teadvustamist ning väärtustamist, asutati 2000. aasta augustis Eesti Hobuse Kaitse Ühing. Ühing seisab eesti hobuse puhasaretuse eest, korraldab teabeüritusi ning koostab temaatilisi trükiseid.

Sedamööda, kuidas inimeste jõukus kasvab, tuleb ka hobuseid juurde. Praegusel ajal peetakse eesti hobuseid peamiselt taludes, enamasti saartel. Aga eesti hobuste kasvatamine võtab hoogu ka mandril.

Saaremaal on suuremad kasvatajad Pihtla Hobusekasvandus (50 hobust), Jaan-Aleksander Rooda (70 hobust), Aili Kirst (16 hobust), Heino Kallas (66 hobust), Kalvar Ige (40 hobust), Muhumaal Tihuse Turismitalu (120 hobust) ja Hiiumaal Ristitee talu (33 hobust). Mandri-Eestis on arvukamalt eesti tõugu hobuseid Kolgakülas Lahemaal
(31 hobust) ning Roland Raigi hobusekasvanduses Harjumaal (18 hobust).