Eesti hobuse unikaalne geneetika

Voore Astron, homosügootne hiirjas. Foto: Karl Kristjan Nigesen

 Eesti hobune on keskmist kasvu väga suure värvusvarieeruvusega hobune. Tegemist on vastupidava tõuga, kes on hästi kohanenud Põhjamaa karmi kliima ning toitainetevaese toiduga. Vaatamata sellele, et eesti hobune on pika kultuurilise taustaga, populaarne ja samas ohustatud tõug, on senini olnud vähe teada tema geneetikast ja päritolust. Need teadmised täienesid oluliselt tänu 2019. aasta suvel avaldatud rahvusvahelisele uuringule „Eesti hobuse populatsiooni geneetika analüüs viitab mitmekesisele ja erilisele geneetikale, iidsele põlvnemisele ja ainulaadsetele isaliinidele“ (ingl „Population Genetic Analysis of the Estonian Native Horse Suggests Diverse and Distinct Genetics, Ancient Origin and Contribution from Unique Patrilines“). Eestlastest osalesid selles Terje Raudsepp (Texas A&M University) ja Ingrid Randlaht. Teadustöös uuriti 2890 hobust 61 tõust, sealhulgas 33 eesti tõugu hobust. 

Uuringus märgitakse, et arheoloogilised leiud kinnitavad hobuse paiknemist Eesti aladel juba 10 000 aastat tagasi, kuid need hobused surid välja ja ei osalenud kodustamisel. Mujal kodustatud hobused tulid rahvaste liikumisega idast Eesti aladele hilisel rauaajal/varajasel pronksiajal umbes 3000 aastat tagasi.

Eesti hobune paigutus geneetilise suguluse järgi ühte gruppi koniku, hutsuuli hobuse, gotlandi poni, soome hobuse, norra fjordihobuse, islandi hobuse, šetlandi poni ja exmoori poniga. Konik ja hutsuuli hobune on aborigeensed tõud ning neid peetakse väljasurnud metshobuse tarpaniga lähedalt sugulasteks või isegi otsesteks järeltulijateks. Kuigi geograafiliselt kauged, võib eesti hobuse sugulus koniku ja hutsuuli hobusega tuleneda rahvaste rändest. Uuringu tulemused kinnitavad, et ka eesti hobune pärineb tarpanist.

Eesti hobune osutus geneetiliselt suurima mitmekesisusega tõuks, talle järgnes hutsuuli hobune. Eesti hobuse suur geneetiline mitmekesisus näitab, et tõu ajaloos pole olnud tõsiseid nn pudelikaela perioode ega tugevat aretustegevuse survet ning säilinud on rikkalik alleelidevalik. Geneetiliselt kõige sarnasem on eesti hobune soome hobusega, kuna 20. sajandi esimeses pooles kasutati soome hobust eesti hobuse aretuses. Sugulus norra fjordihobuse, islandi hobuse ning gotlandi, exmoori ja šetlandi poniga tuleneb geograafilisest lähedusest ja ajaloolistest põhjustest: kaubavahetus ja sõjad Eesti ja Skandinaavia vahel, viikingiajal ka Islandi ja Suurbritanniaga. Sugulus gotlandi poniga oli oodatust väiksem, kuigi geograafiliselt paiknevad tõud lähestikku. Põhjuseks tuuakse gotlandi poni isoleeritus ja tõsiasi, et tõu geneetikat on vähe uuritud. 

Eraldi uuriti isaliini pidi päranduvat geneetilist infot, mille varieeruvus on viimase 2000 aasta jooksul vähenenud kunstliku paaridevaliku tõttu. Suurem osa uuritud eesti hobustest sobitus samasse gruppi enamiku Euroopa hobusetõugudega. Märkimisväärne on aga avastus, et kaks eesti tõugu hobust ei sobitunud samasse gruppi ei Euroopa tõugudega ega põhjamaiste tõugudega, vaid kandsid täiesti uut geneetilist infot. See tähendab, et eesti tõugu hobune võib kanda unikaalset isaliini; selle hüpoteesi kinnituseks on aga vajalikud täiendavad uuringud. Uuringus osalenud eesti hobuste emaliinides leidus eeskätt sugulussidemeid raskeveohobuse ja Ponto-Kaspia hobusetõugudega. 

Uuringu autorite sõnul on eesti hobust kujundanud eeskätt looduslik valik, mistõttu ta saab looduses hakkama minimaalse inimese sekkumisega ning võib peita endas väärtuslikke geene, mis on kaduma läinud inimese poolt aretatud hobusetõugudel. Suurt geneetilist varieeruvust näitab mitmekülgne värvuste hulk ja ulukhobustele viitavad variatsioonid. Seejuures on varasemast teada, et mitmetel hiirugeeniga eesti hobusel esineb ulukvõiku/hiirjat värvust põhjustav haruldane hiirugeeni genotüüp, mida on kirjeldatud vaid iidsetel hobustel enne kodustamist ja 4% konikutel. Kuigi ulukvõik/hiirjas värvus esineb ka sellistel tõugudel nagu norra fjordihobune, islandi hobune, šetlandi poni ja hutsuuli hobune, pole selle välimiku taga nii haruldane ja vana genotüüp nagu eesti hobusel. 

Tõlge ja kokkuvõte: Triin Visamaa, Hana Geara

Uuringus osalenud Ingrid Randlahti kommentaar:

Eesti tõugu hobuste päritolu on paelunud nii hobusekasvatajaid kui ka ajaloolasi ning ühiskonda  üldisemalt pikka aega. Kuivõrd eesti hobune on väga tihedalt seotud eestlaste ja meie ajalooga, siis on eesti hobuse päritolu avanemine oluline mitte ainult loomageneetikutele ja hobusekasvatajatele vaid  ühiskonnale üldiselt. 

Texase A&M ülikooli geneetikalabor on üks maailma suurimatest ja võimekamatest. Eesti hobuse uurimine ei ole sinna sattunud aga sugugi juhuslikult. Tänaste teadmiste eest võlgneme suure tänu sealses ülikoolis töötavale geneetikule Terje Raudsepale, kes viis teabe tõu kohta teadlaste rühmani, kes selles uurimisväärilise materjali leidsid. 

Uurimise algatamiseks kogutud eesti hobuste geneetiline materjal oli pigem juhuvalimi teel kogutu, sealhulgas ka mõned ristandhobused ja tori hobunegi. Materjali sai juurde kogutud samal ajal Uppsala Ülikoolis läbi viidud hiirugeeni uurimise tarvis. Just selle uurimuse jaoks sai edastatud mõnede selge hiirja fenotüübi ehk välimusega hobuste geneetiline materjal, millede hulgast tulid hiljem ka haruldase isaliini leiud. Tegu oli täku Apollo 778E ja tema perekonnaga. Oluline ei ole seejuures  mitte konkreetne isend vaid tähelepanu antud isaliinile ehk eesti hobuste tõuraamatus praegu kirjeldatud Ahti liinile. 

Peale uurimistulemuste selgumist oli huvi eesti hobuse ja just seda isaliini puudutava väga haruldase leiu vastu suur. Texase A&M ülikooli juures eesti  hobust uurinud teadlaste rühm on valmis viima läbi edasisi uuringuid. Selleks sai juba 2019. aastal algatatud uus geneetilise materjali kogumise kampaania. Selle käigus õnnestus koguda juba umbes paarkümmne hobuse jõhvkarvad. Nende hulgas ka just huvi pakkuva täkuliini esindajate materjali. Pikalt otsisime Ahti liini isasloomi, kelle põlvnemises ei oleks täkku Ando. Peaaegu kogu liinipopulatsioon on koondunud pudelikaela ehk täkule Ando.  On veel elus mõned hobused, kes selle täku järglaste hulka ei kuulu. 

Huvitavaks osutus ka Uppsala ülikoolis läbi viidud hiirugeeni uurimus, mille tulemusel suudeti selle iidse värvusgeeni asukoht DNAl määrata ja täna on võimalik juba laiatarbeliselt värvust geenitestiga ka määrata. Eesti hobusel oli eriline roll ka selles uurimuses. Nimelt esines ka siin artiklis mainituna eesti hobusel teistest erinev genotüüp. Nähtavasti on sellel mõju ka hobuste välimusele ehk fenotüübile. See on olnud pikalt validluskohaks eesti hobuse hiirugeeni olemasolule üldiselt, sest eesti hobuse välimik on teadaolevalt hiirgeenii kandjate norra fjordihobuse ja ka näiteks islandi hobuse omast  küllalt erinev. Kuidas täpselt erinev genotüüp hobuste välimikku mõjutab, ei ole uuritud, kuid eesti hobune on tumedam ning eesti hobusel ei esine laka ja saba heledakarvalist piiret. Samuti ei esine seda alati konikutel ja nagu on teada, siis ka konikutel esineb vähesel määral eesti hobustega sama genotüüpi. 

Et eesti hobuse päritolu ei ole ka praegu veel kaugeltki mitte selge ja samuti ei ole lõpuni selged meie hobuste värvuslikud omadused, siis kogume edasiste uurimuste tarvis eesti hobuste geneetilist materjali. Soovides oma hobuse geneetilise materjaliga uurimusse panustada, tuleks võtta 40-50  karvanääpsuga karva lakast või sabast ja need korralikult hobuse nime ja UELN koodiga ümbrikus edastada.  Oodatud on kõigi puhtatõuliste hobuste karvaproovid. Kontakti saab võtta e-posti aadressil ingrid@est.ee

Viited:

Artikkel Horsetalk lehel: Genetic “jewels” may lie within the Estonian Native Horse, say researchers. https://www.horsetalk.co.nz/2019/09/22/genetic-jewels-estonian-native-horse/?fbclid=IwAR34oZyg5N4AbgtvvDRHCaqfb_1VA2o89lWIOA3lGIAUH7nJ9glXCy1C7VE

Rahvusvaheline teadustöö: Population Genetic Analysis of the Estonian Native Horse Suggests Diverse and Distinct Genetics, Ancient Origin and Contribution from Unique Patrilines. https://www.mdpi.com/2073-4425/10/8/629/htm?fbclid=IwAR1Xk8lDhSxaWC_9qPhDUOzGni5KBMZAyhZaFJdMqDziE4Z6wohQ-vPp_kk

Testitult D/D2 hiirjas mära Ruudu on ehe näide eesti hobuse hiirjast fenotüübist, mis on suvekarvas väga vähemärgatav, talvel aga heledam. (i Rodeo, e Aidi, ei Ando). Foto: Ingrid Randlaht
Ulukvõik mära Aura (i Apollo). Foto: Ago Ruus
Hõbe-ahkhiirjas. Foto: Maris Matsi
Uurimuses erilise isaliini leiu allikaks olnud täkud Apollo ja tema poeg Astron. Foto: Ingrid Randlaht
Uurimuses erilise isaliini leiu allikaks olnud täkud Apollo ja tema poeg Astron. Foto: Ingrid Randlaht
Ulukvõik (testitud) ruun Muuksi Tõmmu (i Tukker ei Rolf). Foto: Anu Matsoo
Homosügootne kõrbhiirjas mära Voore Amee. Foto: Ago Ruus