Ülekaal kui heaoluprobleem

7. jaanuaril 2026 toimus EHKÜ veebiseminaride sarjas kaheksas kohtumine. Seekordseks kõnelejaks oli veterinaar Monika Varter. Monika lõpetas veterinaarmeditsiini eriala 2024. aastal, mil ta kaitses töö teemal “Ülekaalulisuse, hobuste metaboolse sündroomi ja endokrinopaatilise laminiidi esinemine eesti hobustel” (kättesaadav EMÜ lõputööde lehel). Seejärel tegi ta aastase internatuuri Eesti Maaülikooli hobusekliinikus, mille jooksul praktiseeris ka Belgias, Taanis ja Gruusias ning aastast 2025 teeb oma teist internatuuri Edinburghi ülikoolis Šotimaal. 

Veebiseminaril rõhutas Monika, et väga palju saab ära teha läbi teadliku ennetamise – tuleb ära tunda n-ö tüüptõud ja ülekaalu teket mõjutavad tüüpilised faktorid ning teada, milliseid sekundaarseid probleeme ülekaal põhjustab. Põhiliselt saame ülekaalu tekkimist ohjata läbi söötmise, pidamise ja treeningu. Kuigi sellise mõtestatud ennetamise alustamine võib ehk alguses raske tunduda, on see tegelikult kõige lihtsam viis, kuidas hilisemaid probleeme vältida. Kui aga ülekaal on juba tekkinud, on oluline seda märgata ja leida koostöös loomaarstidega parim viis kaalu langetamiseks.

Kokkuvõtva teksti on koostanud Eve Rannamäe ja Monika Varter, 2026

Artiklis mainitud lühendid:

NSC – mitte-struktuursed süsivesikud (tärklis, suhkur, fruktaanid)

ID – insuliini düsregulatsioon

IR – insuliiniresistentsus

KKI – kehakonditsiooniindeks

CNS – kaelaharja rasvumisastme indeks (Cresty Neck Score)

EMS – hobuste metaboolne sündroom (equine metabolic syndrome)

Ülekaal, metaboolne sündroom ja endokrinopaatiline laminiit

Ülekaal, hobuste metaboolne sündroom ja endokrinopaatiline laminiit on kolm süsteemset häiret, mis on omavahel väga tugevalt seotud. Ülekaaluga võime seostada mitmeid erinevaid häireid ja haigusi, kuid kõige tõsisemaks nende hulgas on insuliini düsregulatsioon (ID), mis viitab hobuste metaboolsele sündroomile (EMS) ja tänu sellele on kõrgenenud risk laminiidile. EMS on sarnane inimeste metaboolsele sündroomile – see ei ole haigus ise, vaid sündroom, mis on kirjeldatav erinevate sümptomitega. Hobustel kaasneb sellega peamiselt laminiit. Endokrinopaatilise laminiidi peamiseks riskiteguriks ongi EMS ja ka ülekaal.

Eesti hobuste ülekaalu uuringu materjal ja metoodika

Monika uurimusse olid kaasatud üle 1-aastased eesti hobused, sõltumata pidamis- ja söötmistingimustest, soost, kehamassist või turjakõrgusest. Hobuseid hinnati kahel erineval skaalal: Henneke skaalal (kehakonditsiooniindeks ehk KKI 1–9) ja kaelaharja rasvumisastme indeksi põhjal (Cresty Neck Score ehk CNS 0–5). Omanikel tuli täita küsimustik hobuste pidamis- ja söötmistingimuste, treeningu ja tervisliku seisundi kohta ja neil paluti ka ise oma hobust hinnata.

Peamiselt peeti uuringusse kaasatud eesti hobuseid karjamaal, enamasti karjas. Söödaks oli peamiselt kõrreliste hein ja karjamaarohi, keskmiselt 15 kg(!) päevas. Viimase kahe kuu vältel oli 44% hobustel muudetud söötmistingimusi, kas siis kehamassi säilitamise (83%) või langetamise (17%) eesmärgil. Hobuseid kasutati peamiselt hobikorras ratsutamise või aretuse eesmärgil.

Üleval on kaks eesti hobust väga heas konditsioonis – lihastik on ilusti välja arenenud ja rasvakogumikke näha ei ole. All vasakul on ülekaalus hobune, kellel on mõnevõrra näha regionaalseid rasvakogumikke, hinnanguliselt on tema KKI 8 või 9. All paremal on näha üks EMS-i nüanssidest, kus tegemist ei ole ülekaalulise hobusega (mõõdukas KKI) aga regionaalsed rasvakogumikud on selgelt nähtavad.

Hobuste ülekaal ja rasvumine

Ülekaalu/rasvumise puhul on oluline eristada, kas tegemist on patoloogilise olukorraga või põhjustatud keskkonnatingimustest. Peamiselt näeme ülekaalu hobihobustel, karjamaahobustel ja “headel söödakasutajatel” – seda kinnitavad ka mitmed uuringud. Samuti on mitmed uuringud kinnitanud ülekaalu ja rasvumise levimust: näiteks Šotimaa ratsahobustest olid ülekaalulised/rasvunud 45%, Ühendkuningriikide hobihobustest 27%, USA soojaverelistest 51% ja hunter tüüpi ponidest 35%. Monika uurimuse põhjal olid 58%* eesti hobustest ülekaalulised, mis on murettekitavalt kõrge osakaal. Peamised tegurid, mida ülekaaluga sai seostada, olid koresööda kogus, pidamistingimused ja treening.

Kuidas ülekaal alguse saab?

Kui hobustele söödetakse pikka aega kõrge mitte-struktuursete süsivesikute (NSC) sisaldusega sööta, langeb pika peale insuliinitundlikkus ja alguse saab patoloogiline rasvkoe kogunemine kehas. Tänapäeval seostatakse ülekaalu enamasti omanike teadmatusega – n-ö fat-blindness (seda terminit kasutatakse ka inimeste puhul) ehk siis kas ei osata ülekaalu näha või see normaliseeritakse – arvatakse, et eesti hobune ongi ilus paksuke ja see on tüübile norm. Tegelikult see nii loomulikult ei ole. Lisaks on tehtud mitmeid uuringuid selle kohta, et tööstus ise propageerib ülekaalulisuse normaliseerimist: näiteks kui omanikud peavad oma hobuseid teatud viisil söötma, et võisteldes paremaid hindeid saada.

Ülekaaluline hobune karjas

Selleks, et karja hierarhia tekiks ja säiliks, tuleb järgida sotsiaalseid reegleid. Reeglid tulevad enamasti kehakonditsioonist või teiste karjas olevate loomade käitumisest ja kui reegleid järgitakse, välditakse konflikte ressursside pärast. On leitud, et domineeriv hobune on alati kõrgema KKI-ga, olenemata sellest, kas ta turjakõrguselt on teistest suurem. Ülekaalus hobusel on suurem tõenäosus pääseda ligi söödale, eriti talvisel ajal, mis tähendab, et nad söövad rohkem ja kauem ning liiguvad vähem.

Ülekaalu saame seostada paljude häiretega, sh näiteks toiduagressiooniga, mis on seotud toiduressursside kaitsmisega ja võib väljenduda kaalulangetusprogrammi ajal.

Hobuste metaboolne sündroom ehk equine metabolic syndrome (EMS)

EMS on sündroom, mille puhul kirjeldatakse erinevaid hobusel esinevaid sümptomeid, aga peamiselt baseerub see ID-l, mistõttu hobusel on kõrgem risk haigestuda endokrinopaatilisse laminiiti. EMS-iga võib, kuid ei pruugi väljenduda ülekaal, aga regionaalne rasvumine on nähtav. EMS-i peamised riskitegurid on insuliiniresistentsus (IR) või hüperinsulineemia, üldine ülekaal (KKI > 6) ja regionaalne rasvumine (CNS > 2). Kirjeldatud on ka tõulist eelsoodumust: küllaltki altid on ponitõud, aga ka andaluusia ja araabia hobused ning erinevad soojaverelised. EMS-i võib esineda igas vanuses hobustel.

Hüperinsulineemia ja selle riskitegurid

IR-i võib liigitada kaheks – kompenseeritud või kompenseerimata resistentsuseks. Kompenseeritud IR viitab seisundile, kus kõhunääre reageerib perifeersele resistentsusele, tootes rohkem insuliini koos insuliini kliirensi vähenemisega, mille tulemuseks on hüperinsulineemia. Kompenseerimata IR viitab kõhunäärme kurnatusele, mille puhul pankreas ei suuda enam piisavalt insuliini toota ja glükoosikontroll on halb. Hobustel esineb kõige sagedamini kompenseeritud IR-i ja neil tekib harva pankrease kurnatus. Hüperinsulineemiani viib nt hüpofüüsi vahesagara talitlushäire (PPID ehk Cushingu tõbi), geneetiline eelsoodumus, ülekaal, vähene treeningkoormus ja peamiselt NSC rohke ratsioon. Hüperinsulineemia on laminiidi riskiteguriks. 

Miks on mõni tõug EMS-ile altim?

Kaks olulist faktorit, mis omavahel koos toimivad ja mille tõttu EMS väljendub, on individuaalsed faktorid ja keskkondlikud faktorid. Individuaalsetest faktoritest on põhilisem geneetika (on mingid tõud, mis läbi oma vastupidavuse keskkonnale on vastuvõtlikumad), aga ka see, kas hobune on hea söödakasutaja (energia metabolism on efektiivsem), kas tal on suurenenud söömus (hobune muutub leptiini resistentseks ehk aju ei registreeri enam seda, et peaks söömise lõpetama) ja võimalikud individuaalsed seedimise/imendumise erisused (kuigi see on veel tõestamata). Keskkondlikest faktoritest mängib väga suurt rolli hobuse omanik ja pidamis- ning söötmistingimused ja hobuse kasutusala, st treening.

On uuritud hüperinsulineemia levimust, mis viitab EMS-ile. Näiteks Austraalias ühes uuringus oli see levimus 27% ponidel, USA-s 18–22% hobustel. Monika ei uurinud oma uurimistöös hüperinsulineemia levimust, küll aga EMS-i fenotüüpi, mille esinemiseks oli eesti hobustel 28% – see on kõrgem kui teistes riikides raporteeritud levimused.

CNS ehk kaelaharja rasvumisastme indeksi põhjal oli Monika Varteri töös uuritud eesti hobustest 72% normaalse indeksiga (0–2) ja 28% ebanormaalse indeksiga (3–5).

Kuidas EMS-i kliiniliselt ära tunda?

On väga oluline meeles pidada, et EMS-i puhul üldine rasvumine võib esineda, aga ei pruugi. Ka normaalses/kõhnas konditsioonis hobused võivad põdeda EMS-i. Peamiseks tunnuseks on rasvkoerohke kaelahari (ingl. k. cresty neck), kuid rasvakogumikke saab näha veel seljal, abaluu taga, roietel, sabajuurel ja ka silmade kohal. Kapjade puhul on näha kasvurõngaid, kui hobune on varasemalt põdenud akuutselt või subakuutselt laminiiti, ning valgejoon võib olla välja veninud. Akuutse laminiidi juhtumi korral on longe nähtav, digitaalpulsid tõusnud ja kabi võib olla soe (aga ei pruugi). Koheselt avastatud longe ei pruugi röntgenpildil midagi näidata. Tehes röntgenpildid uuesti paari päeva kuni nädala pärast, on kabjaluu muutus (vajumine, roteerumine) näha ja võib esineda ka gaasikogumikke kabjaseina all.

Endokrinopaatiline laminiit

Laminiiti on kolm erinevat varianti: mehaaniline, septiline ja endokrinopaatiline. Pea 90% kliinilistest juhtudest on endokrinopaatilised. Endokrinopaatiline laminiit on seotud ID-ga ja selle puhul puhul võib ülekaal olla riskiteguriks, aga hobune ei pea tingimata ülekaaluline olema. Laminiidi puhul kabja kandeaparaat kahjustub pärisnaha-marrasknaha ühenduskohast sekundaarselt ning seetõttu hakkabki kabjaluu vajuma. Etioloogia, st miks laminiit tegelikult tekib, on siiani ebaselge, kuid on paar teooriat. Põhiline teooria on see, et hüperinsulineemia/hüperglükeemia (st insuliin/glükoos on organismis kõrged) võib mõjutada veresoonte toonust (tekib konstriktsioon ehk veresoonte ahenemine) ja trombide teket. Ühe teadusuuringu põhjal on näidatud, et kui KKI >7 ja CNS >3, on 3–5 korda suurem risk laminiidi tekkeks. ID-ga seotud laminiit võib välja kujuneda ka seoses glükokortikoidide manustamisega, olgu see süsteemselt või liigesesiseselt.

EMS-i diagnoosimine

EMS-i diagnoosimiseks võetakse põhjalik anamnees, kus vaadatakse üle söötmine, pidamine ja treening; samuti võetakse arvesse seda, kas hobune on n-ö tüüptõug. Kliinilise ülevaatuse käigus hinnatakse KKI-d ja CNS-i ning vaadatakse üle kabjad. Diagnoos kinnitatakse insuliini vereproovidega. EMS-i puhul tuleks välistada või kinnitada ka PPID, et siis edasist ravi kujundada. Nii PPID kui EMS-i puhul võivad hobused olla hüperinsulineemilised ja mõlemal juhul on näha ebanormaalseid rasvakogumikke.

EMS-i puhul saab mõõta puhkeseisundi/basaalse plasma/seerumi insuliini taset, aga see on mõjutatud söötmisajast, söötmisest, valust, stressist jms. Samuti peab arvestama, et referentsväärtused on küllaltki laborspetsiifilised, kuid siiski – kõrget väärtust võib usaldada. On oluline märkida, et insuliini tase võib hobusel olla normaalne, aga n-ö vastus suhkrutele võib olla ebanormaalne ja see viitab ID-le. Seega eelistavad veterinaarid dünaamilisi teste nagu suukaudne glükoositest (glükoosipulbriga) või suukaudne suhkrutest (maisisiirupiga) (mõlemat saab teha ka tallitingimustes). Näiteks Šotimaal tehakse sarnaselt ka reaalaja karjatamise testi, kus alguses võetakse vereproovid, lastakse hobusel minna tunniks ajaks karjamaale rohtu sööma ja seejärel võetakse uued vereproovid. Eelistatum on siiski teha kombineeritud veenisisene glükoosi-insuliini test, mida saab teha ainult kliinikus. Kui insuliinitundlikkus on normaalne, peaks glükoos normväärtusesse langema 45 minutiga. ID puhul on glükoosi langus aeglasem või jääb insuliin püsivamalt kõrgeks.

Kuidas saab iga hobuseomanik oma looma ülekaalu hinnata?

Henneke’i jt (1983) uuringust tulenev illustratiivne piltjoonis kehakonditsiooni indeksitest skaalal 1–9. See on lihtsalt kasutatav meetod kehakonditsiooniindeksi (KKI) määramiseks. Skaala on olemas nii 1–9 kui ka 1–5 variandis. Nr 1 on hästi kõhnas konditsioonis hobune ja nr 9 rasvunud hobune. Allikas: https://veteriankey.com/assessment-of-body-condition-and- bodyweight/. Viide artiklile: Henneke D., Potter G., Kreider J.L. (1983) Relationship between condition score, physical measurements and body fat percentage in mares. – Equine Veterinary Journal 15, 371–372, https://doi.org/10.1111/j.2042-3306.1983.tb01826.x.

Morley ja Murray (2014) uuringust tulenev illustratiivne piltjoonis regionaalsetest rasvumise piirkondadest. Põhilised kohad, mida jälgida, on kaelahari, turi, abaluutagune, roided, selg ja sabajuur. Tegemist on küll subjektiivse hindamismeetodiga, aga erinevate hindajate puhul jääb üldine tendents siiski kehtima. Allikas: Morley S.A., Murray J.A. (2014) Effects of body condition score on the reproductive physiology of the broodmare: a review. – Journal of Equine Veterinary Science 34, 842–853, https://doi.org/10.1016/j.jevs.2014.04.001.

Kaelaharja rasvusmisastme indeks CNS (0–5). 0 puhul rasvumist ei ole, 5 puhul võib kaelaharjal olev rasvapadi juba küljele alla vajuda. Ka see on subjektiivne hindamismeetod, kuid erinevate hindajate puhul jääb üldine tendents siiski kehtima. Allikas: https://www.davisequine.ca/blog/bodyconditionscoring.

Hobusel on EMS – mis nüüd saab?

Omaniku seisukohast ei ole olukord tegelikult nii hull. Kaalulangetusprogrammi tulemusteni tundub alguses pikk aeg kuluvat, aga see on ohjatav baasasjadega ehk söötmise ja pidamise ning treeninguga. Ravimid tulevad mängu alles viimase võimalusena ja seda alati koos pidamis- ja söötmistingimuste muudatusega.

Ratsiooni muutmise põhiprintsiibid

Kaalulangetusprogrammi eesmärk on kehamassi langetamine ja insuliinitundlikkuse tõstmine. Seda tehakse kolmel printsiibil: 1) NSC kontsentratsiooni vähendamine; 2) söödakoguse ja karjatamisaja/seedimise kiiruse vähendamine; 3) kalorite langetamine kuni hobune on normaalkaalus (kaalulangus peaks olema 0,5–1% kehamassist nädalas). Need eesmärgid peaksid olema saavutatud, mitte ületatud! Näiteks kui hobune on harjunud ööpäevaringselt heina sööma, ei saa teda järsult 5 kg-le päevas tuua ja eeldada, et see ei too kaasa muid komplikatsioone. Tuleb alustada rahulikult.

Kogu protsess algab sellest, et ratsioonist tuleb eemaldada kõik maiused ja jõusööt ning hobune peab minema täielikult koresöödapõhisele ratsioonile. NSC hulk peab olema alla 10% kuivainest. Ööpäeva jooksul tarbitav koresööda kogus peaks kehamassist olema 1,5–2% kuivainena. Erandjuhtudel langetatakse see 1%-ni. Tuleb jälgida, et hobune ei saaks liiga vähe koresööta: alla 1% kehamassist koguse puhul hakkaksid väljenduma stereotüüpsed käitumisviisid (nt künahaukamine, agressiivsed käitumismaneerid jms) ja muud terviseprobleemid. Huvitava faktina võib siinkohal märkida, et kui hobustel on vaba ligipääs söödale, suudavad nad ööpäevas ära süüa u 2,5% oma kehamassist, aga ponid (sh eesti hobused) kuni 5%!

Hea oleks teostada heinaanalüüs, et näha, millised toitefaktorid ja millises koguses heinas on ja vastavalt sellele otsustada, kas heina tasub leotada või mitte või kas hein tuleks üldse välja vahetada. Kui analüüsi teostada ei ole võimalik, siis NSC poolest madalamal poolel on täiskasvanud hein, lutsern ja kõrreliste hein (nt punane aruhein, kerahein, nurmikad). Rannakarjamaadki on pigem energiavaesed ja tänu sellele on NSC sisaldus sealses taimestikus väiksem. Näiteks pillirool, mis pikendab söömisaega ja katab mälumisvajadust, on madal toiteväärtus ja NSC hulk 2–5% kuivainest, aga sel on halb seeduvus ja seega on oluline joogivee kättesaadavus. Kui rannakarjamaadel karjatatavad eesti hobused ülekaalulised on, siis on see põhjustatud pigem söömisajast ja sööda kogusest – nad küll ei söö nii palju suhkruid sisse ja võivad olla insuliinitundlikumad, aga söövad koguseliselt ikkagi palju. Kõrge hulk NSC on enamasti liblikõielistes taimedes ja kindlat tüüpi kõrrelistes (nt raihein, timut). Silo ei ole kaalulangetusprogrammi ajal üldse soovitatav kasutada, kuna toiteväärtus on sel kõrge ning süsivesikuid palju. 

Kui analüüsi ei ole võimalik teostada või kui heinas on NSC rohkem kui 10% kuivainest, on heina leotamine kohustuslik – nii väheneb süsivesikute hulk. Hügieeni silmas pidades tuleks heina leotada pigem külmas vees max 2 tundi. Leotatud heinale tuleb lisada mineraalid-vitamiinid, mis leotamise käigus eemalduvad (K, Na, Mg, Ca, P). Seminaril esitati küsimus, kas mineraalide õige tasakaal aitaks vältida laminiiti. Monika selgitas, et mineraalid toetavad ja aitavad kaasa normaalsele kabja füsioloogiale ja homoöstaasile, aga üksinda nad laminiiti kindlasti ei enneta. Põhiline on ikkagi söötmine ja pidamine.

Söömisaja pikendamiseks (eriti kuna kogus kaalulangetamisprogrammi ajal on väiksem), tasuks kasutada slow-feedereid (heinavõrke/kaste). Vajadusel saab ratsiooni lisada ka põhku kuni 30% ulatuses. Põhk on energiavaene, aga sisaldab kuivainet ja sellega söömisaeg pikeneb, on rohkem mälumist ja sellega saab tagatud hobuse rahulolu. Põhku tuleb lisada järk-järgult, et ennetada koolikute episoode. Põhu valikus parimaks variandiks on odra- või nisuõlg. Odraõlgede kasutamisel tuleks arvestada, et need peaksid olema peenestatud, hakitud ja eelistama peaks varajast küpsusfaasi. Kui on suures koguses odrapäid (st täiskasvanud otra), siis neid õlgi pigem mitte sööta ning jälgida võimalikku mehaanilist kahjustust suu limaskestale, mida odrapead tekitada võivad.

Heina koguse võiks jagada 3–4 korra peale päevas, et vältida stereotüüpseid käitumisi või maohaavandite riski. Kui heina saab ette anda vaid kahel korral päevas, tuleks kindlasti kasutada heinavõrke ja lisada muid keskkonda rikastavaid tegevusi.

Karjatamine kaalulangetamisprogrammi vältel sõltub hobuse kliinilisest seisundist. Esialgu (kui hobune on diagnoosi saanud; KKI 9 juures) soovitatakse enamasti hobune karjamaalt täielikult eemaldada ning panna boksirežiimile või alternatiivina liivakoplisse seni kuni soovitud kehamass on saavutatud. Akuutse laminiidi episoodi puhul on samuti boksirežiim kohustuslik. Liiva-/mullakopli puhul peab jälgima, et hobused ei hakkaks liiva/mulda sisse sööma. Karjamaa keeld on oluline, sest isegi kui söötmist piirata, suudab hobune süüa 1% koguse oma kehamassist 3 tunniga. Kui aga karjamaa on ainus variant, tuleks eelistada karjatamist varahommikuti, aga mitte öökülmajärgsetel varahommikutel, pärastlõunatel, päikselistel päevadel ega kiirel kasvuajal. Proovida võib ka suukorviga karjatamist, aga et sel mõju oleks, peaks hobune seda vähemalt 10 tundi päevas kandma. Veelgi parem variant oleks takistustega karjamaa ehk track system, kus söödad on erinevates kohtades ja selleni jõudmiseks peab hobune läbima takistuste raja. See pikendab söödani jõudmise aega ja sunnib hobuseid spontaanselt liikuma ning trenni tegema. On leitud, et n-ö tavalise (ilma takistusteta) karjamaa puhul peaks spontaanse liikumise võimaldamiseks olema see vähemalt 4 ha suurune. Pärast kaalulangetamisprogrammi on karjatamine võimalik, aga seda ainult eeldusel, et ID on kontrolli all.

Teiseks peamiseks ja ka väga oluliseks kehamassi langetamise protseduuriks on treening, mis tõstab väga hästi insuliinitundlikkust. Uuringute põhjal ei pea treeningkoormus olema kõrge – piisab kergest/mõõdukast koormusest, aga see peab olema järjepidev, nt 5x nädalas 30 min päevas. Koormust võib tõsta järk-järgult. Oluline on teada, et treening ilma ratsiooni muutuseta ei paranda ID-d.

Ravimite kasutamine on viimane variant ainult juhul, kui söötmis-, pidamis- ja treeningtingimuste muutmine ei anna pikema aja jooksul tulemust. Ravimite mõte on vereplasma glükoosi taseme langetamine ja insuliini taseme kontrollimine. Ravimite manustamine peab toimuma samaaegselt koos söötmis- ja treeningprogrammiga.

Omanike roll ülekaalu tekkes

Mitmed uuringud näitavad, et omanikud alahindavad oma hobuste KKI-d. Omaniku hinnang tuleneb tõust, kasutusalast/treeningust, eelnevatest teadmistest ja kogemustest (nt mida arvatakse, kuidas eesti hobune välja peaks nägema). Väärarusaamad kujundavad söötmistavasid ja sellest tuleb ka ülekaal. Omanikud märkavad alles sekundaarseid probleeme. Monika uurimuses kasutatud küsitluses hindasid paljud omanikud oma hobuse normaalkaaluliseks, kuigi Henneke skaala järgi olid nad ülekaalus. Seega, et vältida edasisi (majandus)kahjusid, peaks iga omanik läbi mõtlema selle, miks üldse jõutakse sekundaarsete probleemideni ja mida teha selleks, et neid vältida.

Mida omanikud saavad kodus teha?

Kaalulangetusprogrammi jaoks oleks vaja baaskaalu – praegu saab Eestis hobust kaaluda (tõenäoliselt) vaid Tartus. Kodus tuleks jätkata kehamassi mõõdulindiga mõõtmist ja hinnata KKI-d ning CNS-i üks kord nädalas. Vajadusel tuleks pidada päevikut, kus on kirjas tegevused, söötmised ja kehamassi muutused. Karjatamisel võiks grupid teha vastavalt kehakonditsioonile, et ennetada konflikte või soodustada kõhna konditsiooniga hobustel sööma minna. Tähelepanu tuleks pöörata taimestikule ja pinnasele ning võimalusel rajada track system koppel. Kindlasti tuleks kriitiliselt läbi mõelda, kas jõusööda lisamine on vajalik ning võimalusel teostada heinaanalüüsid.