Meie Hobune 13. vihk 1931

Meie maahobuse kõrge väärtus.

Prof. K. Saral.

Ei taha siin arutama hakata meie maahobuse s. o. eesti hobuse arendamist ega põlvenemist, vaid tahan esile tuua tema kõrget väärtust, mida tegelikult ta juures olen tähele pannud.

Haruldaselt tihe ehitus on meie hobuse kehal, mida võib märgata iga tähelepanelik silm. Vaadake ta laudja ja niude ühendust ja võrrelge seda teiste tõugude hobuste omaga, siis ei leia meie ühelgi nendest seesuguse ehitusega laudja ja niude ehitust. Siis on tarvis tähele panna neid pungis lihaseid (muskleid), mis ehivad tema esijala sapsusid. Viimane näht on isegi sedavõrt silmatorkav, et eesti hobuse kehaehituse mittetundjad on seda pidanud loomuvastaseks. Võiks siinkohal ühe väikse näite tuua. Keegi loomade kujur (kunstnik) oli valmistanud Saaremaal ühest tüübilisest eesti hobusest kipsreljeefi ja selle annetanud prof. H. Koppel'ile; viimane on ometigi suur loodusearmastaja ja väga tähelepanelik isik, kuid ometigi küsis tema kord minu käest, seda kuju näidates, et kas need musklid on ikka tõesti loomulikud. Mina omalt poolt pidin selle loomulikkust tõendama oma eesti tõugu täku päevapildiga, kus seesama „loomuvastane“ näht esines. Seesuguses kehaehituses peitubki eesti hobuse imesuur jõud!

Siis edasi küsiksin, kas on eesti tõugu hobune tema aastate peale vaatamata millaski vananäoline? Ei! Kõik nad on ikka lustikad ja erksad, nagu vast varsad. Maha arvatud, isegi mõista, juhud, kus nad on liiga ära kurnatud, lahjad ja ilma söödata peetud. Rõhutan just veel „ilma söödata” ja ei pruugi sugugi juure lisada ilma hea söödata, sest eesti hobune on väga leplik ja näib ka halvema sööda juures priskena.

Mäletan kui Tallinnas elasin, siis oli minul tegemist „sitsivabriku” hobustega. Seal olid kõik suured hobused clydesdali tõugu peale ühe kõrvi eesti tõugu mära-hobuse, väike jusa kui varss nende kõrval. Hobuseid söödeti seal hästi ja töö oli ka raske: tuli vedada suuri puuvilla-voorisid sadamast Koplisse, kus vabrik asus. Väike „vanakõrv“ nägi välja just kui pall, nii esi- kui ka tagasapsud olid just kui paistetanud. Küsisin ka, kuidas ta veab ja palju vähema koorma talle peale laote, võrreldes teiste suurtega. Ja mis oli vastus? Niisamapalju kui teistelegi! Kas see ei ole tõenduseks, et isegi „kontori“ hobuseks kõlbab väga hästi meie väike maatõugu hobune. Olen nii mõnigi kord kontorihärradega kõnelenud selle üle, et nad muretseks ometi väikesed eesti hobused, milliseid mitukorda tulusam pidada kui „suuri“. Vastuseks olen paljudelt saanaud, et ei kõlba ometi väike hobune suure vankri ega koorma ette. Nähtavasti ei ole nendel ka mitte usku meie väikese hobuse jõu sisse. Ja ega minagi esialgu ei uskunud, et seesugune väike „põnn“ midagi suudab vedada , kuid pidin varsti omast umbusust loobuma ja hoopis teisele arvamisele jõudma tema võime suhtes, kui olin ära proovinud ja tegelikult tundma õppinud eesti hobuse võimet. Nii on ka arusaadav ja andeksantav nendele, kes eesti hobuse võimet ei tunne, kui nad tast suurt lugu ei pea.

Minul oli esimene juht eesti hobuse võimet tundma õppida Hiiumaal, kus ma posthobustega pidin sõitma Heltermaalt Kärdlasse. Kui postipoiss hariliku tuntud kõrge kahehobuse postvankri ette rakendatud kahe „kassiga“ (nii näisid nad mulle esimesel silmapilgul, sest olid lahjapoolsed, nagu posthobused kunagi, kellel vähe aega söömiseks) treppi sõitis. Esimene küsimus oli minul postipoisile, millal meie pärale jõuame, sest oli ligi 25 kilomeetrit maad sõita. Vastus oli, et ega kahte tundi sõiduks kulu. See jutt näis mulle luulena, sest olin ,,suurel maal” palju paremate hobustega sõitnud ja teadsin kuidas nendega edasi saab. Istusin ohates vankrisse ja ütlesin, eks siis katsume kuidagiviisi edasi liikuda. Tegelikult kujunes asi nii, et postvanker aina vuras ja 1,5 tunni pärast olime Kärdlas ja hobused ei higistanudki, valgest vahust rääkimata. See äratas siis minus tähelepanu selle väikese hobuse võime kohta ja nii suurt huvi, et hiljem omale eesti tõugu varsa ostsin ja ta üles kasvatasin ning temaga katseid tegin tema võime proovimiseks. Kui siis tema võimet olin katsunud, nii söötmises, arenemises, vastupanus, sõidus ja veos, siis olin veendumusele jõudnud, et eesti maatõugu hobune on haruldaselt vastupanev ja suure jõuga loom, keda igalpool kasulikult tarvitada võime. Kui minu täkk oli alles 3 aastane, siis sõitsin temaga Tartust Haljalasse s. o. 145 versta. Ühel hommikul kell 5 sõitsin välja, ööd peatasin teel ja teise päeva lõuna aegu kell 2 olin päral. Rakendasin ta lahti ja mõtlesin, et eks ta ole nüüd küll väsinud. Ta aga viskas eest ja tagant üles ja hirnus nii, et küla kajas. Siis korraldati Tartus sõjaväelaste poolt veovõistlused, mille reeglid polnud veel küllalt välja töötatud. Läksin ka võidu vedama ja seal siis vaidles komisjon, kas anda I või II auhind, sest üks sõjaväe tugev ruun oli mõnekümne sekundi võrra rutem pärale jõudnud (kuna kiirust esialgu ervesse ei lubatud võtta ja seepärast siis käskisin hobuseajajal tasa lasta). Anti siis teine auhind. Võistlusel tuli kilomeeter maad pehmet ristikheina-nurme pidi vedada, 60 puuda liivakotte peal, täkk ise kaalus aga 23 puuda. Tema võistlejad olid kõik suured, üle 2 arss. 3 verss. hobused ja jäid kaugele maha. Seekord oli ta 4,5 aastat vana.

Siis veel üks juht — minul oli vend valitsejaks mõisas, kus tihti tuli raskeid piirtusevoorisid teha. Tema rääkis, et mõisas olnud üks väike hobune suurte hulgas, kes olnud alati selleks, et piiritusekoormaid lumehangest välja vedada, kui teised enam ei ,,võtnud“.

Nii võiks ma terve rea tõendusi tuua eesti hobuse võime kohta — kuid see viiks liiga pikale. Ühte tahaks veel lõpuks mainida, et olles kliinikus Tartus tööl, tuleb juhte, kus ka mõni eesti tõugu hobune ravimisele tuleb. Siis on esimene asi omanikku vähe küsitleda, et ka üliõpilased kuuleks, mis omanik oma hobuse kohta pajatab. Hakkan siis negatiivselt peale ja küsin: kas ta ka seesuguse väikese hobusega midagi ära teha suudab ja kas seesugune ka mõne koorma veab? Siis tulevad harilikult ikka vastused, mida just saada soovin eesti hobuse kohta, aina kiitvad. Lõpuks teesklen nagu tahaks hobust ära osta. Ning seni ei ole mina veel ühtegi juhtu leidnud, et omanik oleks valmis olnud müüma. Tuuakse ette siis mitmesuguseid vabandavaid põhjusi, miks just praegu müüa ei saa, kuigi head hinda luban!

Usun, et juba küllalt olen valgustanud meie maahobuse võimet ja isegi ta rahalist väärtust ja ei ole kahtlust, et tal on tulevikku. Ning on sümpaatne õnne soovida Eestihobuste Tõuseltsile tema 10-aatase tegevuse puhul, kellel nii tänuvääriline ülesanne on täita „meie maahobust“ arendades. Soovin, et Tõuselts tulevikus suuremaid tagajärgi saavutab ja eesti hobuste väärtust laialdastele hulkadele selgitab.

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:447143/385896/page/3