Hutsuuli hobune - ajalugu, tõu tunnused ja aretus Poolas
20. oktoobril 2024 toimunud veebiseminaril rääkis Anastazja Iwanowska hutsuuli hobuste kasvatamisest Poolas.
Anastazja Iwanowska kodutalus on hutsuuli hobuseid peetud ja aretatud alates 2003. aastast. Ta on ka ratsutaja, esitleb hobuseid võistlustel ja jõudluskatsetel ning peab ratsakooli. 2022. aastal sai ta kvalifikatsiooni, et hinnata märasid ning töötab selle nimel, et ka täkkude osas kvalifikatsioon saada. Ta on saanud magistrikraadi hipoloogia ja ratsutamise erialal Lublini Maaülikoolis, oma lõputöös uuris ta hutsuuli hobustel crypto-tobiano värvuse esinemist perekonniti ja hobuste käitumist.
Kokkuvõtva teksti on koostanud Triin Visamaa ja Anastazja Iwanowska, 2025
Fotod Anastazja Iwanowska erakogust
Tõu ajalugu
Hutsuuli hobust mainiti esmakordselt 17. saj alguses K. Drohostajski poolt teoses “Hippica” (mägedes elav hutsuuli rahvas oma vaprate hobustega). Aretus algas hutsuuli piirkonnas Ida-Karpaatides (praegune Ukraina ja Rumeenia piiriala, mis oli hutsuulide piirkond alates 14. sajandist ning hiljem Poola kontrolli all kuni 1945. aastani). Praegu on põhiliseks aretuspiirkonnaks Poola.
Hutsuuli hobune on segu mitmest tõust ning sai ühtseks tervikuks 19. sajandil. Esimene aretuskeskus oli Łuczyna, mis loodi 1856. aastal Bukovinas (praegune Rumeenia ala). Sellest ajast pärinevad esimesed tõuraamatud.
Esimene täkujaam Poolas (Kossovo) loodi 1891. Teine aretuskeskus Poolas (Żabie) loodi 1895. Alates 19. saj lõpust olid neis tallides ainult hutsuuli hobused, registreeritud täkud ja märad.
Sõjaaeg oli vapratele hobustele raske
1938. aastal oli registreeritud märasid 438 ja täkkusid 44 (nii täkujaamade kui eraomanike hobused).
Teine maailmasõda mõjus tõule laastavalt. Pärast sõda olid Poolas Racoti kasvanduses järel vaid mõned täkud ja 6 mära. Saksamaalt imporditi 12 mära ja Ungarist üks täkk ning nad viidi Janów Podlaski hobusekasvandusse. Poolas suudeti aretustöö taastamisel säilitada 14 märaperekonda ja 7 täkuliini. Pärast mitmeid kolimisi ja ümberorganiseerimisi koondus aretustöö 1958. aastal loodud Siary riiklikku hobusekasvandusse. Sisuliselt algas kogu aretustöö jälle algusest. Hutsuuli hobused olid pärast sõda laiali mitmes riigis, kuid tõuhobuseid hakati esialgu registreerima vaid Poolas ja Rumeenias. 1985. aastal sai Janów Podlaski kasvanduse uueks asukohaks Gladyszow. Samal aastal loodi teine riiklik kasvandus zootehnilise uurimisasutuse juurde Odrzechowas. Kahe viimase vahe seisnes selles, et Gladyszow kasvanduse täkud olid kättesaadavad ka eraomanike märadele, kuid riikliku kasvanduse omad mitte (siiski sai sealt hobuseid osta).
Sõja käigus sattusid hutsuuli hobused Poola, Ukraina ja Rumeenia aladelt ka naaberriikidesse nagu Austria, Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Saksamaa. Kõigis neis riikides (v.a Ukraina) on täna hutsuuli hobuse tõuraamatud. 1985. aastal alustati Hutsuuli Rahvusvahelise Föderatsiooni (HIF - Hucul International Federation) loomist, et tuua kokku eri riikides peetavad tõuraamatud. Kui algselt pärines hutsuuli hobune võrdlemisi väikselt maa-alalt, siis nüüd toimub aretus seitsmes riigis. Aretusprogrammid on riigiti erinevad ja see seab piirangud aretusmaterjali vahetamisele.
Milline on hutsuuli hobune?
Hutsuuli hobuse omaduste kujunemisel oli oluline roll piirkonnal, kust tõug pärineb. Seda nii tõugude osas, kellest hutsuuli hobune pärineb, kui keskkonnatingimustel.
Hutsuuli hobused on tasakaaluka loomuga, rahulikud, kannatlikud ja julged. Tahavad inimesega koostööd teha. Samas on nad väga intelligentsed, mistõttu vahel nimetatakse neid põikpäiseteks ja laiskadeks. Nad on kiired õppijad ja õige treeninguga saavad neist head hobused. Hutsuuli hobused sobivad hästi trikitreeninguks, lastele, rakendisse. Nad on head söödakasutajad.
Täna on hutsuuli hobune ohustatud tõug. Poolas rakendatakse kaitseprogrammi. 2021. aasta andmetel oli registreeritud aretuses kasutatavaid hobuseid 1500 mära ja 88 täkku. Keskmiselt registreeritakse ühes aastas tõuraamatusse 150 mära ja 10-15 täkku. 2023. aastal oli märade arv kokku (nii vanad kui noored) umbes 2500, täkke umbes 200 (kellest aretuses kasutati 156). Samas 2022. aastal kasutati aretuses umbes 500 mära ja 100 täkku. Kaitseprogrammist saab hutsuuli hobustele ka rahalist toetust.
Tõuaretus Poolas
Pärast teist maailmasõda on aretuses 14 märaperekonda: A – Agatka, B - Bajkałka, C - Czeremcha, F - Wrona, G - Gurgul, J - Jagoda (Góralka nowosądecka), L - Laliszka, N - Nakoneczna, O - Wołga, P - Polanka, S - Sroczka, T - Sekunda, W - Wydra, Z – Reda.
Iga märaperekond on tähistatud kindla tähega ning hobuse nime esitäht viitab alati sellele märaperekonnale, millisest ta põlvneb. Kõige haruldasemad on Reda ja Sekunda märaperekonnad (kummaski umbes 50 mära). Kõige levinum on Polanka märaperekond, kuhu kuulub üle 1000 mära. Polanka märaperekonna hobused meeldivad kasvatajatele, sest nad on viljakad, rahulikud ja kannatlikud ning sobivad hästi ratsutamiseks ja rakendis sõiduks. Sekunda ja Reda märaperekonnad säilisid vaid erakasvatajate juures (riiklikes kasvandustes neid tollal polnud).
Täkuliine on 7: (Po) Polan, (Gu) Gurgul, (Go) Góral, (Hr) Hroby, (Ou) Ousor, (Pt) Pietrosu, (Pr) Prislop. Polan on ainuke Poola päritolu täkuliin. Kõige vähemlevinud on Polan ja Prislop liinid, kõige populaarsem Hroby liin. Iga hobuse nime järel on lisatud viide täkuliinile. Näiteks hobune Pacanka (Hroby) põlvneb Polanka märaperekonnast ja Hroby täkuliinist.
Tõu standardmõõtmed on iga riigi tõuraamatus erinevad. Näiteks Ungaris on hutsuuli hobusel soositud suurem kasv, Poolas väiksem. Kui hobune ei vasta ettetoodud mõõtmetele, siis talle Poolas litsentsi ei anta ja arvatakse aretusest välja. Poola standardi järgi peab hutsuuli hobuse turjakõrgus olema täkkudel 135-145 cm, märadel 132-143 cm. Rinnaümbermõõt peab olema vähemalt 30 cm suurem kui turjakõrgus (nii märadel kui täkkudel), kämblaümbermõõt täkkudel 17-20 cm, märadel 16-19 cm.
Õige hutsuuli hobuse tüüp on kaugelt ära tuntav. Kaela liitumine ei tohi olla madal kuna see segab rakendis kasutamist. Kohtunikele meeldivad pigem pikema kerega hobused. Hutsuuli hobusele on iseloomulik libajas abaluu. Tõule omane on ka saabeljalgsus - see on lubatud ja see annab mugava edasipürgiva traavi. Hutsuuli hobune on ilusa ilmeka peaga ja aretajad peavad seda väga oluliseks. Ratsutades on nad mugava sammu ja traaviga, kuid pole erilised galopeerijad. Liikumised on pigem lühikesed, sest tõug on pärit mägedest, kus hutsuuli hobuseid on palju kasutatud pakihobustena ja selleks ei sobi suurte liikumistega hobused. Tõusiseselt võib leida veidi erinevat tüüpi hobuseid, nii sportlikumaid kui tugevama kehaehitusega. Aretajatele meeldivad mõlemad. Kohtunikele väga meeldivad hiirud hobused, eriti sebroidsete märgistega.
Aretusorganisatsioonid
Poola Hobusekasvatajate Selts vastutab kõigi tõugude tõuraamatute pidamise eest Poolas ja annab juhiseid aretustööks.
Poola Hutsuuli Hobuse Kasvatajate Selts tegeleb vaid hutsuuli hobustele võistluste korraldamisega.
Geneetiliste Ressursside Kaitseprogramm annab täpsemad juhised, milliseid hutsuuli hobuseid võib aretada, et neil oleks õigus rahalisele toetusele (need nõuded on rangemad kui tõuraamatusse kandmisel). Toetus on umbes 460 eurot aastas hobuse kohta, mis on aretajatele suureks abiks. Makstakse ainult aretuses osalevatele hobustele. Programmiga liitutakse viieks aastaks ja mära peab selle aja jooksul andma vähemalt kaks puhtatõulist järglast.
Tõuraamatu nõuded
Hutsuuli hobustel on keerulisemad tõuraamatusse saamise nõuded kui teistel tõugudel Poolas. Alates 2023. aastast peavad kõik märad ja täkud olema komisjoni poolt hinnatud ja tõuraamatusse kandmiseks sobivaks tunnistatud. Enne oli see kohustuslik vaid täkkudele. Märasid hinnati varasemalt nende kodutallis, kuid nüüd on märade arv suurenenud ning soovitakse rohkem rõhku panna nende kvaliteedile. Noortele hobustele (täkud kuni 5a, märad kuni 7a) antakse ajutine litsents ning alles pärast ratsa- või rakenditesti läbimist antakse eluaegne litsents.
Litsentsi saamiseks tehtav hindamine koosneb neljast etapist. Esimene etapp on hobuselt mõõtude võtmine. Kui hobune ei ole õiges suuruses (mõõdud toodud eespool), siis ta tõuraamatusse ei saa.
Teine etapp on hobuse boniteerimine komisjoni poolt. Märasid hindab kaheliikmeline komisjon, täkke viieliikmeline. Täkkude hindamine toimub kord või kaks aastas, sest täkke on vähe. Välimiku hindamisel peab täkk saama vähemalt 78 punkti ja mära 76 punkti 100-st. Kuid kaitseprogrammis osalemiseks on nõuded veelgi rangemad - täkk peab saama vähemalt 80 punkti (märadel piisab 76p).
Kolmas etapp on lühike ratsatest: saduldamine, selga ronimine, samm 15-20m ja tagasi traavis.
Neljas etapp, mis on vajalik eluaegseks litsentsiks, koosneb teatud tunnuste hindamisest ja ratsa- või rakenditest läbimisest. Ratsatest on spetsiaalselt hutsuuli hobustele mõeldud rada, mida nimetatakse Ścieżka Huculska (Hutsuuli rada). Hutsuuli rada koosneb vähemalt 16 tehnilisest või looduslikust tõkkest nagu palkide ja sildade ületamine, üles- ja allahüpped bankettidel, väravate läbimine, krossitõkete hüppamine, veetõkked, pallide võtmine ämbrist jne. Rada ei läbita kiirusele. Ratsa- ja rakenditest annavad mõlemad kuni 80 punkti. Tõuhobuste hindamisel jälgitakse neljandas etapis tüüpi, kehaehitust, liikumist sammus, liikumist traavis ja üldmuljet. Nende tunnuste hindamine annab maksimaalselt 50 punkti. Ratsatest on populaarsem kui rakenditest ning selle läbimine ei valmista hutsuuli hobusele kui heale matkahobusele üldiselt probleeme.
Enamus hutsuuli hobuseid paikneb Poola lõunaosas, sealsetes mägistes piirkondades on vähemalt 200 hutsuuli hobuse kasvatajat, sh suuri kasvandusi on 4 (kolm eraomanduses ja üks riiklik). Samal ajal riigi keskosas on hutsuuli hobuse kasvatajaid umbes 8 (nende hulgas ka esitluse teinud Anastazja Iwanowska).
Hutsuuli hobuse värvused
Hutsuuli hobuste tõuraamat sätestab, mis värvi võivad hutsuuli hobused olla. Kui minevikus olid ka halli värvi hutsuuli hobused, siis enam pole see värv lubatud. Lubatud on järgmised värvused: must (aaE_), kõrb (A_E_), ulukvõik (aaE_D_), hiirjas (A_E_D_), tobiano (To_).
Valged märgised jalgadel ja peal on märadel ebasoovitavad ning täkkudel pole need lubatud (v.a tobianod täkud). Tobiano geen põhjustab valgete laikude esinemist kerel ja jalgadel. Samas on crypto-tobiano hobustel valged laigud vaid jalgadel ning sellisel juhul tuleb tobiano geeni esinemine tõestada geneetilise testimisega (et eristada neid valgetest märgistest). Siiski kui näiteks täkul on tõestatud tobiano geen ja samal ajal valged märgised, võib ta saada litsentsi, samal ajal kui ühevärviline täkk valge lauguga litsentsi kindlasti ei saa - see ajab aretajaid väga segadusse, sest edasi pärandavad nad märgiseid samamoodi.
Hutsuuli hobustele on omane seljajuti esinemine ja väga paljudel (kuid mitte kõigil) see esineb. Iseloomulikud on ka tugevad sebroidsed märgised, mis võivad esineda jalgadel, õlaristi piirkonnas, peal (otsa ees, kõrvadel). Ulukmärgiseid ei esine ainult ulukvõikudel ja hiirjatel, vaid vahel ka kõrbidel hobustel.
Raudjas värvus on lubatud vaid märadel ja sedagi juhul, kui neil esinevad samal ajal ka sebroidsed märgised. Ka selle piiranguga pole aretajad rahul, sest raudjad on ilusad ja tahetud ka ostjate seas (haruldane värvus). Samuti on raudjas värvus olnud ajalooliselt hutsuuli hobusele iseloomulik, värvus keelati ära alles lähiminevikus.
Arvuliselt on kõige rohkem kõrbe, järgnevad kõrbhiirjas, must, kõrbkirju.
Tõu olukord tänapäeval
Hutsuuli hobused on head perehobused, kuid ei konkureeri spordis. Seega on nad pigem odavamapoolsed ja iga ratsutaja ei oska hutsuuli hobuse häid omadusi väärtustada. Tõu olukord on stabiilne. Mitmed noored aretajad tegelevad ka tõu propageerimisega. Hutsuuli hobuse kasvatajate selts korraldab mitmeid võistlusi, mis on korraldatud just hutsuuli hobustele. Hutsuuli hobuste meistrivõistlustel on mitu erinevat klassi. Lisaks aretuseks tunnustamise ratsatestile võisteldakse sportlikul eesmärgil ka pikemal hutsuuli rajal, kus on 28-35 takistust, neid võistlusi korraldatakse nii avatud põllul kui ka mägedes. Lisaks kestvussõit mägedes 18 km. Peetakse edetabelit (Crystal Ball Ranking) parima hutsuuli hobuse välja selgitamiseks võistlusalade üleselt. Sellised võistlused muutuvad järjest populaarsemaks, sest kõik ratsanikud ei huvitu tippspordist ja hutsuuli hobune sobib harrastustasemel võistlemiseks väga hästi.
Hutsuuli hobuse aretustööga seoses kerkivad esile ka mõned probleemid. Kuna tõu taastamine algas väikese arvu hobustega, siis on murekohaks suguluspaaritus. Hutsuuli hobune on Poolas kõige kõrgema inbriidinguga tõug. Veel ei ole sellega seoses teadaolevaid probleeme, kuid oht nende tekkeks on olemas.
Geneetiliste ressursside säilitusprogrammi karmimad nõuded välistavad osade hobuste aretuses kasutamise isegi juhul, kui need hobused vastavad aretusprogrammi nõuetele, sest aretajad ei soovi karjas pidada hobuseid, kes ei saa toetust. Samuti ei saa kaitseprogrammis kasutada täkku, kes kuulub mõne teise riigi hutsuuli tõuraamatusse, kuigi aretajad ja tõuraamatupidaja on sellest huvitatud tõu kõrge inbriidingu tõttu.
Tõu tulevik on helge, kui tegeletakse aktiivselt tõu propageerimisega. Tegemist ei ole tõuga, mis esimesest silmapilgust kõigile meeldib. Aga kui neid hobuseid tundma õppida, siis huvi selle tõu vastu muudkui kasvab.
