Eesti hobune ja elurikkus: katkendlikke mõtteid EHKÜ vebinariks
17. jaanuaril 2025 toimunud veebiseminaril rääkis Aleksei (Alex) Lotman sellest, mida tähendab elurikkus ja kuidas seda kaitsta. Teema keskmeks oli praegune ökoloogiline kriis ja erinevad võimalused sellega tegelemiseks. Seminaril tuli juttu eelkõige sellest elurikkusest, mis on kõige vahetumalt seotud inimestega, sh traditsioonilise põllumajanduse ja põlistõugudega ning nende rolliga biokultuurilise mitmekesisuse säilitamisel.
Eestimaa Looduse Fondiga (ELF) on Alex olnud seotud selle loomisest saadik. Töötanud on ta seal 13 aastat, vastutades mere ja põllumajanduse teemade eest. Ka Eesti Hobuse Kaitse Ühinguga on Alex olnud seotud alates selle asutamisest, juba 25 aastat.
Kokkuvõtva teksti on koostanud Eve Rannamäe ja Aleksei Lotman, 2026
MIS ON ELURIKKUS?
Säästva arengu sõnastiku järgi on elurikkus ehk looduse mitmekesisus ehk bioloogiline mitmekesisus ehk elustiku mitmekesisus loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist kui ka elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. Rahvusvahelise õigusakti “Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon” järgi on definitsioon sarnane: bioloogiline mitmekesisus on mistahes päritoluga elusorganismide rohkus inter alia maismaa-, mere- jt. veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust.
TERMINI “BIOLOOGILINE MITMEKESISUS” AJALUGU
Esmakordselt kasutas terminit “biological diversity” Arthur Harris 1916. aastal USA edelaosa kõrbeliste ökosüsteemide iseärade kirjeldamisel. Alguses seda mõistet väga tähele ei pandud ja see ei olnud seotud mitmekesisuse kriisi tunnetamisega. Alates 1940ndatest hakati mitmekesisust mõõtma ja seda mõõdetakse tänapäevani, kasutades erinevaid mõõdikuid alates lihtsalt liikide arvust, aga ka arvestades liikide suhtelist arvukust, nende ruumis paiknemist jne.
Esimesena kirjutas bioloogilisest mitmekesisusest kui millestki, mis on ohus, väidetavalt Raymond Dasmann raamatus “A Different Kind of Country” (1968). Tollal see teos veel suurt tähelepanu ei köitnud, aga see oli esimene samm, et ära tunda elurikkuse kriis kui ökoloogilise kriisi üks oluline komponent. Oluline läbimurre oli 1988. aastal, mil tuntud ökoloog Edward Osborne Wilson toimetas mitme autoriga mitmekümnest peatükist koosneva koguteose “Biodiversity”, milles kirjeldati tolleaegset elurikkuse kriisi seisu.
1992. aastal sõlmiti ÜRO keskkonnakonverentsil Rio de Janeiros bioloogilise mitmekesisuse kaitse konventsioon. Samal konverentsil sõlmiti ka rahvusvaheline kliimakonventsioon. ÜRO juures tegutseb IPBES ehk rahvusvaheline elurikkuse ja loodushüvede paneel.
ELURIKKUSE KRIIS JA KLIIMAMUUTUS
Praegune planeedi seisund üheksa olulise näitaja järgi. Võib tulla üllatusena, et kõige suurem kriis ei ole üldse kliimakriis, millest räägitakse palju (ja õigusega!), vaid elurikkuse kriis. Joonisel on näha, millised valdkonnad on veel rohelised ehk ohutud ja millised on punased ehk juba väga kõrge riskiga. Biosfääri terviklikkus (üleval vasakul) on nii geneetiliselt kui funktsionaalselt sügavalt punases. Joonis põhineb teadusartiklil Richardson jt 2023, Earth beyond six of nine planetary boundaries – Science Advances 9 (37), jn. 1 (https://www.science.org/doi/10.1126/sciadv.adh245).
Elurikkuse kriis ja kliimamuutus on kaks erinevat asja, mida ei tohiks segi ajada. Kõik keskkonnaküsimused ei ole seotud kliimaga. Kliimamuutusel ja elurikkuse kriisil on siiski ka ühiseid põhjusi, tagajärgi ja lahendusi. Näiteks ohustab fossiilkütuste põhine majandusmudel nii kliimat kui elurikkust. Tuleb ka tähele panna, et valesti kavandatud kliimameetmed võivad olla tõsiseks ohuks elurikkusele (näiteks tuulepargi rajamine lindude või nahkhiirte kitsale rändeteele).
LÄMMASTIK, FOSFOR JA ELURIKKUS
Lämmastiku ja fosfori inimesest põhjustatud ringete häirimine biosfääris on ülaloleval joonisel sügavamalt punases kui kliimamuutus. Mõju elurikkusele tuleneb sellest, et tänaseks on lämmastiku ja fosfori üleküllusest tingitud eutrofeerumine (veekogude ja vähemal määral maismaaökosüsteemide ületoitmine) ohuks väga paljudele liikidele. Teadaolevalt vähemalt 11 liiki on eutrofeerumise tõttu välja surnud (kõik piiratud geograafilise levilaga kalad). Seega lämmastiku ja fosfori üleküllus põhjustab tõsiseid probleeme elurikkusele. Lämmastik- ja fosforväetiste kasutus on globaalselt järjest tõusnud. Päris viimasel ajal on tõus hakanud aeglustuma, kuid jõudmaks planeedile ohututesse piiridesse peab see kasutus tunduvalt vähenema. Sama kehtib ka meie regioonis: Läänemeri on enam-vähem üleni eutrofeerunud, mida on näha suvistest vetikaõitsengutest ja sellest, et sügavamas meres ei ole hapnikku.
KUIDAS ELURIKKUSE KRIISIST GLOBAALSEL TASANDIL ÜLE SAADA?
Meil on nii ülemaailmselt kokkulepitud tegevuskava kui ka Euroopa Liidu strateegia, aga teemaga tegeletakse kindlasti liiga vähe. Mida tuleks teha?
Elurikkus × kultuuririkkus = biokultuuriline mitmekesisus
Et väljasuremiskõverat painutada ja tagada biosfäär nii elurikkana, et ka meie enda ellujäämine oleks tagatud, on vaja pingutada nii kaitsealade suurendamise kui igaühe osalusega – ehk muuta seda, kuidas me toodame ja tarbime (vt nt ELF-i toidufoori ja lihafoori).
MILLINE PÕLLUMAJANDUS ON LOODUSELE HEA?
Tegelik toidujulgeolek ei ole mitte täna iga hinna eest võimalikult palju toota, vaid tagada, et suudame toota ka kriisi korral. Looduslähedasem ja ökoloogiliselt kestlik põllumajandus pigem suurendab toidujulgeolekut.
Vähem saastamist
Pärandkooslused ehk pool-looduslikud kooslused
Kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa termin tuli käibele u 30 aastat tagasi. Sealne elurikkus on kõrge ja põllumajandus toetab elurikkust. Kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa on seotud ekstensiivse traditsioonilise põllumajandusega, eriti traditsioonilise loomakasvatusega. Tänane põllumajanduspoliitika ei väärtusta kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaid piisavalt.
Kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa ise ei teki. Selle on loonud ja taasloob igapäevaselt kõrge loodusväärtusega põllumajandus, eelkõige loomade karjatamine, heina varumine ja maastikuga kohanemine. See ei tähenda, et maastikku üldse ümber ei kujundataks, aga radikaalne muutus on selgelt ohuteguriks.
Kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa kõige olulisemaks ja elurikkamaks komponendiks on pärandkooslused ehk pool-looduslikud kooslused. Eestis räägime ka pärandniitudest, sest Eestis ongi nad enamasti niidud. Pärandkooslused on kujunenud pikaajalise inimmõju (eelkõige karjatamise ja/või niitmise) tingimustes. Neid ei ole kunagi küntud või on tehtud seda väga ammu. Rohustu ei ole sisse külvatud, vaid see on kujunenud ise karjatamise ja niitmise vältel. Ka väetamine mõjub neile halvasti. Karjatamise ja niitmise lakkamisel kasvavad nad kinni, muutudes näiteks võsaks või roostikuks. See ei ole looduse tagasitulek, vaid loodus hoopis vaesub, sest pärandkooslused on oluliseks elupaigaks paljudele liikidele.
Tänaseks on ka Euroopa looduskaitses aru saadud, et pärandkooslused on olulised elurikkuse kandjad. Nii loodusdirektiivis kui värskelt vastu võetud looduse taastamise määruses on nimetatud pärandkoosluste rühmad, mille säilitamine ja taastamine EL-s on liikmesriikidele kohustuslik. Eestis on nendeks rannaniidud, looniidud ehk alvarid, aruniidud, luhad, puisniidud, puiskarjamaad, sooniidud, nõmmed ja kadastikud.
Rannaniidud on olulised läbirändavatele lagledele. Osaliselt hoiavad nad lagled eemale talivilja põldudest. Rannaniit püsib vaid siis, kui seda karjatada ja see on lagledele soodne. Rannaniidud kipuvad ebapiisava karjatamise tingimustes roostuma ja kui nad juba roostuma on hakanud, siis isegi päris korralik karjatamine hästi seda enam tagasi ei too. Rannaniit on ühtlasi ka märgala kooslus – osa ajast peab rannaniit olema märg, et ta oma elurikkust toetaks. Näiteks niidurüdi on üks väga ohustatud kahlaja, kes on rannaniitudest selgelt sõltuv. Ta vajab, et rannaniidud oleksid märjad alad ja et need märjad alad oleksid kariloomade poolt madalaks söödud ja ei oleks roogu täis kasvanud.
Luhad ehk lamminiidud on kevadel enamasti üleujutatud. Muutuva kliima tingimustes on nad aga sageli üleujutatud ka talvel ja kevadeks kuivavad juba liiga ära. Liigset ärakuivamist mõjutab ka kuivendus. On aga oluline, et nad oleksid kevadel üleujutatud ja üleujutuse taandudes mõnda aega märjad. Märjana kasvatavad nad elurikka taimiku, eriti just suhteliselt kuivemates luhaosades. Rohustus pesitseb mitmeid linnuliike, kellele on samuti oluline, et oleks nii kuivemaid kui märjemaid alasid. Hiljem on oluline, et luht niidetud saab, sest muidu ta võsastub ära.
Lisaks pärandkooslustele on maastiku tasemel oluline teatud mosaiiksus, eriti et põllud ja kultuurrohumaad ei oleks liiga suured – et oleks säilinud mitmesugused traditsioonilised tarad. Et lahtist kraavitust ei aetaks drenaažiks. Et säiliksid põlispuud, tiigid, põlluservad ja ka vanad ehitised. Majandamine ja kasutus peaks olema mitmekesine, et toetada elurikkust.
Mis ohustab pärandkooslusi?
Ühest küljest ohustab pärandkooslusi põllumajanduse intensiivistamine (kuivendamine, raadamine, kündmine, produktiivsete rohumaadega asendamine, väetamine), aga teisest küljest ka põllumajanduslikust kasutusest väljalangemine. Need vastandid on omavahel seotud, sest ühes (põllumajanduslikult perspektiivses, aga tihti loodusvaeses) kohas intensiivistamine suretab konkurentsis välja tootmise teises (elurikkas, aga tootmiseks vähem soodsas) kohas. Igasugune taristu rajamine ja suvilad mõjutavad samuti neid alasid negatiivselt – nt suvila rajamine otse rannaniidule hävitab otse osa rannaniidust, aga lisaks tükeldab läbipääsutee rannaniitu nii sellel pesitsevate lindude kui niitu hooldava loomapidaja vaates.
Võtmeteguriks on siin koostöö. Pärandkoosluste kaitse ja kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa säilitamine laiemalt on võimalik vaid looduskaitsjate ja talunike (või ka suurtootjate) koostöös.
Alex oma täku Andiga pärandkooslusel niitmas. Foto autor: Aliine Lotman.
Eesti hobused puiskarjamaal. Foto autor: Madis Tüür.
