Aborigeensele hobusetõule iseloomulikud omadused – eesti hobuse näitel

 22. juulil 2024. aastal toimus EHKÜ neljas veebiseminar, kus hobusekasvataja Astra Nilk aitas lahti mõtestada aborigeensust. Mis teeb hobusest aborigeense, millised aborigeensed tõud on lähedased eesti tõugu hobusele, millised terviseriskid võivad ohustada aborigeenseid hobuseid ning miks on aborigeensed hobused head parandajatõuna.

Kokkuvõtva teksti Astra Nilk’i loengust on koostanud Eve Rannamäe, 2025

Mõiste “aborigeenne”

Aborigeenne tõug on mingi piirkonna (nt Eesti) kohalik primitiivne tõug, mis on pooleldi aretatud / pooleldi arenenud looduslähedastes tingimustes ja lihtsal viisil. Igal piirkonnal on oma aborigeensed tõud ja nad ei ole omadustelt alati sarnased.

Eesti hobune kui aborigeenne tõug

Eesti hobune arvatakse kuuluvat n-ö põhja-metshobuste rühma koos suure hulga teiste kohalike tõugudega. Paljud neist on juba välja surnud või ristatud kultuurtõugudega. Samasse seltskonda kuuluvad osaliselt Briti saarte ja Skandinaavia hobusetõud, samuti Portugali aborigeenne tõug sorraia hobune. Sorraia hobust peetakse üheks paremini säilinud metshobuse otseste järeltulijate populatsiooniks Euroopas, täpsemad geneetilised uuringud tema päritolu selgitamiseks on käimas. Sorraia hobune on võrreldav eesti hobusega. Ta on väikesekasvuline, kongus peaga, värvuselt hiirjas ja primitiivsete märgistega (seljajutt, sebroidsed vöödid jalgadel jne; loe hiirugeeni ja ulukmärgiste kohta lähemalt siit). Kehaehituselt on sorraia hobune kergemat tüüpi, pika sihvaka kaela ja pikkade sõrgatsitega.

Eesti hobune on hästi kohanenud kohaliku kliima ja elutingimustega ning saab hakkama ka inimese otsese abita. Teame kõik seda klassikalist kirjeldust, et siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid ta vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikseks. “Kasvult väike” on siiski suhteline – Euroopa aborigeensete hobuste hulgas ei ole ta sugugi nii pisike. Kindlasti on eesti hobune olnud mõjutatud ka inimese valikutest – millist hobust on olnud mugavam kasutada, milline on pidanud paremini vastu, olnud vähenõudlikum või parema tervisega – aga inimese käsi ei ole nii palju mängus olnud kui kultuurtõugudel. 

Eesti tõugu hobust on üsna palju uuritud. Näiteks 2019. aastal avaldatud teadusartiklis uuriti 61 hobusetõu geneetikat, sh 33 eesti hobust (loe ülevaadet ka siit). Selgus, et eesti hobuse geneetiline mitmekesisus on kaheksa geneetiliselt lähedase Põhja-Euroopa tõu seas suurim. Geneetiliselt lähimad tõud eesti hobusele on soome hobune, hutsuuli hobune ja konik. Eesti hobuse emaliinid (mööda mitokondriaalset DNA-d) on mitmekesised ja seotud veohobuse ja kaspia tõugudega. Kaspia poni peetakse isegi n-ö ürg-täisvereliseks, sest ta on umbes 120–130 cm kõrge, aga näeb välja nagu väike ratsahobune. Eesti hobuse isaliinid (mööda Y kromosoomi) on seotud veohobuse tõugudega ja ainulaadse haplotüübirühmaga. Ükski uuritud eesti hobusest ei kandnud küliskäigu mutatsiooni, kuid see mutatsioon leiti kahel hutsuuli hobusel (kusjuures hutsuuli hobune ei ole tuntud eri käikude poolest). Seega on eesti hobune geneetiliselt eristuv ja mitmekesine iidse päritoluga tõug, kellel puudub märkimisväärne selektiivse aretuse mõju.

Millised on aborigeensed tunnused?

Seesmised tunnused

  • Kohanemine kohalike kliima- ja elutingimustega
  • Iseseisev hakkamasaamine looduses
  • Hea söödakasutus
    Suur osa aastast on meil toidukogus väga piiratud ja seega peavad siinsed hobused olema head söödakasutajad. See tähendab, et hobune kasutab efektiivselt seda, mida ta sisse sööb ja ta suudab toota palju energiat vähesest seeditavast materjalist. Need, kes ei saa vähese söödaga hakkama, talve üle ei ela. Talviste temperatuuride vastu kasvatab eesti hobune endale korraliku kasuka pealis- ja aluskarvaga ning kogub nahaalust rasvkudet. Tõenäoliselt saaks eesti hobune hakkama lume alt toidu kaapimise, vee joomiseks jää lõhkumise ja muu vajalikuga, et talvetemperatuurides ellu jääda, kuid praegustel aegadel ei ole selliste eksperimentide tegemine lihtne.
    Seminaril arutleti selle üle, et kui hobused ei saa neid omadusi kasutada (st ise toitu ja vett otsida), sest neil ei ole selleks tarvidust, kas on oht, et need omadused kaovad? Teisisõnu, kas need aborigeensed omadused, mida me teadlikult ei säilita, võivad kaduda? Selget vastust sellele küsimusele ei ole. Mida rohkem saab hobune toetuda inimese abile, seda vähem on tal endal vaja mõelda ja võib juhtuda, et ajas läheb midagi kaduma. Võti võiks olla see, et nii palju kui keskkond ja kliima lubab, lasta hobustel ise otsuseid teha.
  • Sobilik temperament keskkonnatingimustega toimetulekuks
    Selleks, et hobune keskkonnas toime tuleks, peab ta olema tähelepanelik, aktiivne ja valmis reageerima erinevatele asjadele. Eesti hobusele on omane julgus (minna jõejääd lõhkuma või karja kaitsma). Aborigeensed hobused ei ole liialt reaktiivsed, nii nagu seda on täisverelised hobused. Liigne reaktiivsus ei võimalda hästi looduses hakkama saada.
  • Vastupidavus haigustele
    Aborigeensetel hobustel on hea immuunsüsteem. Need hobused, kellel geneetika ei lubanud tugevat immuunsüsteemi ja vastupidavust, surid aastasadade jooksul ära.

Välised tunnused

Aborigeenseks välistunnuseks võib kindlasti pidada karvakatte värvusvariatsiooni: hiirja geeni ehk metshobuse värvust ja ulukmärgiseid ehk seljajutti, sebroidseid vööte jalgadel, tumedat näovärvingut ja õlaristi.

Kuidas on aga teiste väliste tunnustega? Eesti hobuse aretusprogrammis on kirjas, et soovitav on aborigeensele tõule iseloomulik kehaehitus. Mida sellise kehaehituse all silmas peetakse? Aborigeensele omaseks välisteks tunnusteks peetakse mõõdukat kasvu (aborigeensed hobused ei ole liiga suured), lühemat lihaselist kaela, lühemat sõrgatsit, natuke luipu laudjat (mitte pikka mahukat horisontaalset laudjat) ja head kabjamaterjali. Välistele tunnustele ei tahaks aga liialt palju rõhku omistada, sest aborigeenseid hobuseid on väga erineva välimusega – islandi, shetlandi, norra fjordi, sorraia, eesti hobune jne – ja on nad ju kõik aborigeensed. Seega, kui aborigeenne tunnus välimikku üle kanda, siis on ehk kõige mõistlikum selgitus see, et aborigeenne hobune on ilma äärmusteta, st tema kehaehitus on suhteliselt optimaalne ja kompaktne.

Erinevaid tüüpe on eesti hobuses palju: väike kerge kuiva ehitusega tüüp; massiivsem eesti hobune, kes sobiks hästi rakendisse; ja sportlik tüüp. Kui nad kõik kõrvuti panna, siis nad ei ole sama tüüpi, aga teistpidi on nad kõik eesti hobuse tüüpi ja üks ei ole parem kui teine. Igale hobusele on kusagil kasutaja – kas siis lastesporti või turismi või karjamaa hooldajana. Täna teeb eesti hobune enamuses sporti, aga ei tohiks unustada seda, et tuleb säilitada erinevaid genotüüpe ehk siis seda mitmekesisust, mida uuringud on näidanud. Kui mõni eesti hobune on väga massiivne, siis tuleks paaritada teda kergemaga, aga mitte lasta mitmekesisusel raisku minna. Oluline on teadlik ja sihikindel kõikide erinevate genotüüpide säilitamine – seda ka juhul, kui need genotüübid erinevad kehtivast aretuse “ideaalist”. Tuleb rõhutada, et eesti hobune on sugulastõugude hulgas mitmekesine ja selle tõusisese mitmekesisuse säilitamine on väga oluline.

Kas aborigeensed tunnused on ajas muutunud? Olulisel määral tõenäoliselt mitte, kuigi kindlasti on hobused ise mõningal määral muutunud. Eesti hobune on muutunud mingis osas suuremaks ja valikuga on kultiveeritud teatud omaduste eelistatud levikut nagu liikumine või hüpe.

Aborigeensete hobuste terviseriskid

Üldjuhul on aborigeensed hobused hästi kohanenud kohalike kliimaoludega ja ei ole liialt ohustatud seni kuni neid peetakse vabas õhus ja piisavas liikumises.

Insuliiniresistentsus ja laminiit

Kuna aborigeensed tõud on väga head söödakasutajad, siis kultuurhobustega sarnastes tingimustes pidamine, vähene liikumine ja liigne teravilja kättesaadavus tõstavad ainevahetushäirete tekke riski.

Meie organismis moodustub süües glükoos, mis on meie enda kütus. Selleks, et glükoos pääseks rakkude mitokondritesse, kus hakatakse temast tootma energiat, on vaja insuliini. Insuliin on nagu võti, mis teeb raku lukust lahti, et veres ringlev glükoos pääseks raku sisse ja hakkaks seal energiaks muutuma. Mure sisu on see, et mõnikord ebaselgete tegurite tõttu (ei teata neid ei inimesel ega hobusel) lõpetab organism esimese tüübi diabeedi puhul insuliini tootmise; teise tüübi diabeedi puhul insuliin on olemas, aga rakk ei tunne seda ära (st glükoos on olemas, aga see ei saa rakku sisse). Teise tüübi diabeeti nimetatakse hobustel insuliiniresistentsuseks. Juhtub see, et veresuhkur läheb kõrgeks ja ei jõua sinna, kuhu see jõudma peaks. Samal ajal on rakkudes energiapuudus ja need saadavad ajule kogu aeg signaali, et “söö-söö-söö, meil on energiat ja glükoosi juurde vaja”. Aga kuna glükoosi on organismis juba ülearu, siis üleliigne glükoos hakkab osalema rasva moodustamisel ja ladestumisel. Moodustunud rasvapadjandid on tihked, kõvad ja käega kompides selgesti äratuntavad.

Rasvapadjandid on esimene indikaator, et probleem on alanud. Kohe tuleks intensiivistada hobuse liikumist ja vähendada sissesöödavat glükoosi, sest organism peab hakkama lahustama glükoosi, mis on lukustunud rasvapadjanditesse. Mida intensiivsem on treening, seda paremini hakkab organism rasva ja ladestunud glükoosi ära kasutama.

Mis teeb insuliiniresistentsuse ohtlikuks, on see, et sageli me ei märka ainevahetusprobleemi algust. Märgatakse alles siis, kui hobune hakkab lonkama ehk on haigestunud laminiiti. Veresuhkru tõusul üle kriitilise piiri saavad kabja sisemised õrnad struktuurid kahjustada, tekib põletik, hobusel on valus kõndida ja lõpuks vajub läbi iseenda kapjade. Sellisel puhul on probleemiga tegelemine juba väga raske, sest enam ei saa ka treeningut intensiivistada. Eesti hobusel on kalduvus laminiidile kindlasti olemas, aga see ei ole erakordselt omane just aborigeensele hobusele.

Hingamisteede haigused

Tallitingimustes pidades on ohuks erinevad hingamisteede probleemid, aga see risk varitseb võrdselt nii aborigeenseid kui ka kultuurtõuge. Hobusel on pikad hingamisteed ja seega on nad suhteliselt altid hingamisteede haigustele. Söödas ja talliõhus leiduv tolm ladestub hingamisteedes, kutsudes esile organismi allergilise reaktsiooni ja põletiku. Allergiliste reaktsioonide tekkes mängib rolli ka stress, mis on kõrgem just tallitingimustes ja piiratud liikumise juures. Pikaajalise põletiku korral hakkavad hingamisteede limaskestad ja kopsukude armistuma, tekib kopsuemfüseem. Piltlikult öeldes on hobuse hingamissüsteem siis nagu armkude ja sellest hapniku läbipressimine on vaevaline.

Eesti hobune parandajatõuna

Kui poolverelistel hobustel tekivad probleemid nagu näiteks osteokondroos, siis parandamine on aeg-ajalt mõistlik ja vajalik. Parandamine on vajalik ka selleks, et hoida heteroosiefekti: kui saavutushobuste aretus läheb väga ühekülgseks ja mingi omaduse kinnistamiseks kasutatakse inbriidingut, siis mingid teised omadused kannatavad.

Eesti hobust üldiselt parandajatõuna ei kasutata, küll aga kasutatakse poolaborigeenset araabia hobust. Araabia hobust kirjeldatakse kui kultuurtõugu – inimene on ta ju kõrbe viinud – aga samas on teda kujundanud karmid keskkonnatingimused ning tegelikult on tal kõik aborigeensed omadused olemas (väikesekasvuline, hea söödakasutus, kilde ei ole).

Kokkuvõtteks jäi seminarilt kõlama mõte, et eesti hobuse mitmekesisus on maailma aborigeensete hobuste hulgas eriline ning peame seda mitmekesisust teadlikult hoidma.