“Mul on aastad sealmaal, et pean lõpetama. Igavene ei ole ükski. Mu pojatütar Elen peaks hobuseid edasi, aga ta tahab elukaaslase ülikooli lõpetamiseni olla temaga koos Tallinnas. Kui õnnestuks hobused müüa, oleks see lahendus,” ütles elu jooksul palju tööd teinud Sonja-Hilli Torn Meie Maale 

Sonja arvestas kokku, et traktoristina töötas ta nelikümmend üks aastat. Kui see ei anna elutöö mõõtmeid välja, mis siis veel?

Tema traktoritööd algasid 19-aastase neiuna Tootsi turbarabas, kus ta 14 aastat linttraktoriga turbatolmus tööd murdis. Raba-aastatel tuli ette pereloomine ja mõne aja pärast kolimine Saaremaale. Traktoriga jumalaga jätnud, terendas Sonjal mõne kuu kaugusel pensioniiga. Valik oli vaba – kas otsida uus töö või hakata nautima väljateenitud puhkusepäevi.

Võtnud endale aasta kosumiseks ja taastumiseks, sukeldus Sonja taas töösse. Nüüd postiljoniametisse. Liikumisvahendiks oli hobune. Kuid kokkupuutumine hobustega algas siiski palju varem, üsna pea Saaremaale elama asumise järel.
Juba järgmisel hommikul anti talle hooldada kolhoosi hobused. Hobuste talliks oli siis praeguse Jurna turismitalu hoone. “Aga mina olen hobustega kokku puutunud lapsest saati. Kasvasin onu juures, kel lapsi ei olnud.  Kaks kohta, kus mul meeldis olla, olid hobuste tall või põllul vasikate juures,” meenutas Sonja esimesi kokkupuuteid hobustega.

Sonja rääkis, et Maidu Ots, kes on samuti hobuste fänn, oli kolhooside laialimineku järel toonud ühe hobuse talle. “Maidu ütles, et ta ei anna seda kellelegi teisele, peksmiseks, kuna see hobune ei võtnud kedagi omaks peale Sonja pojatütre Elita. See hobune oli Tulli. Tulli oli küll väga erk hobune, aga tast sai väga hea ja kuulekas loom, kes andis üksteist varssa. Tulli panus meie hobusekasvatusse on suur,” rääkis naine ja jätkas: “Algul arvasime, et ei sest hobust saa, nii metsik oli, kuigi Elita ratsasõidule allus ta täielikult. Aga ree ja vankri ette panemisega sai palju vaeva näha.”

Praegusel hetkel on Sonja hobusekari 15-pealine, neist viis poni.
Aga uhkust tunneb staažikas hobusekasvataja hõbemusta Rella üle. “Selle hobuse kohta võiks raamatu kirjutada, Rella kõige suurem väärtus ongi tema värvigeenides,” arvab Sonja. Selle aasta Oma Hobu väljaandes nr 21 on hõbemust Rella koos kuuvanuse varsa Reiaga, kes on ka ema värvigeeniga, ehkki nii ei paista. Imikueas on hobusehakatis veel hästi hele, peaaegu valge.

Samas väljaandes on Ago Ruusi fotod erinevate värvigeenidega hobustest, kellest Sonja Torni omi on kolm (paremal all), sealhulgas helevõik Anete Tulli järglasena. Ning juures tähtis uudis, et Eesti hobuse värvused on jõudnud maailmakaardile. “Me oleme rikkad, sest meil on värvilised hobused ja omakeelsed nimetused peaaegu kõigi värvuste jaoks. Millel veel nime pole, tuleks need nimed välja mõelda,” on kirjaread Ingrid Randlahelt nii meie kui kogu maailma hobusesõpradele.

Sonja Torn on olnud Hobuste Tõulava liige algusest peale ehk enam kui kakskümmend aastat. Tema panus hobusekasvatuse arengusse on eelkõige eesti tõugu hobuste kasvatamises ja aretamises, enda sõnul pole ta ühtegi puhtatõulist eestlast väljapoole Eestit müünud. Küll aga on mõned ristandid välismaale viidud. “Kokku on minu käest läbi käinud 72 hobust, eestlaste hulgas ponisid ja poniristandeid, aga mul on olnud nende aastate jooksul ka üks torikas.

Hobustega toimetamine mõjub tervisele hästi, iga päev kahe talli peale viis-kuus tundi füüsilist tegevust, lisaks kodused tegemised. Kui jalg haige poleks, siis jõuaks veel,” rääkis hobusekasvataja, muretsedes oma hobuste saatuse pärast.