Natukene eesti hobuse kiituseks

Mereliselt pehme kliima, õhuke paerähkne mullastik, erisugune taimkate ja isoleeritus on põhjustanud Läänemere saartel koduloomade eripära. Iidse päritoluga maakarjast, maalambast ja eesti hobusest on püsima jäänud maakri ja eesti hobune. Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks", hiljem kutsuti teda ka "liivimaa hobuseks", pidades silmas selle tõu levikut Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Kirjanduses esineb veel klepperi ja topeltklepperi nimi. Tänapäeval aga tuntakse teda lihtsalt saaremaa hobuse nime all.

19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel omandas eesti tõug hobusekasvatajate seas üleeuroopalise kuulsuse hea eksterjööriga ja väljapaistvate saavutustega veovõistlustel.

Eesti hobusel on mõned iseärasused, mille poolest ta erineb teistest tõugudest. Olles aastasadu harjunud elatuma rannikualade madalast kasinast rohust ja talvel napist heinast, mida ikaldusaastatel tuli suurelt osalt asendada põhu ja isegi katuseõlgedega, kujunes ta sööda suhtes vähenõudlikuks ja heaks söödakasutajaks. Ta suudab rohtu hammustada madalamalt kui kultuurtõud ja püsib heas toitumuses seal, kus teised hobused lahjuvad. Mereäärsete karjamaade liigirikas rohi on madal, kuid kõrge toiteväärtusega, sisaldades rohkesti valku ja mineraalaineid.

Sageli alahinnatakse looduslike tingimuste mõju tõugude kujunemisel. Inimene üksipäini ei loo tõugu, samavõrra tähtsat osa etendab loodus. Kohalikele tõugudele tuleb vaadata kui loodusliku valiku teel tekkinud ökoloogilistele tüüpidele, millele teatavat mõju on avaldanud ka inimene.

Sõbralikkus ja inimese juurde kuuluvuse tunne on eesti hobuse iseloomulikumaid omadusi Õige tallimehe käe all kasvanud hobused tulevad ise inimese juurde, pakuvad oma pead silitamiseks. Kui oled neid küllalt vaadelnud, patsutanud ja pildistanud, tulevad nad saatma kuni väravani, seejärel lähevad kuulekalt tagasi, hoidudes karjana kokku - noorhobused, vabad ja varsaga märad…