NOPPEID  EESTI  HOBUSE  AJALOOST

XI sajandi rännumees Adam von Bremen kiidab oma reisikirjades eestlasi heade hobuste poolest ja kirjeldab hobuseid, keda Eestimaad külastades nägi.

*

Läti Henriku kroonika (XIII saj.) nimetab sageli eestlaste häid hobuseid, neid peeti tähtsaimaks sõjasaagiks. Lätlased on korraldanud Eestimaale sõjaretki, et viia sõjasaagina kaasa siinseid hobuseid.

*

Alates XII saj. vedasid eesti hobust välja peamiselt Novgorodi ja Pihkva kaupmehed ning müüsid neid edasi Venemaa sisealadele eelkõige kohalike hobuste tõuparandajaks.

*

Novgorodi kaupmehed on ostnud nii suurel hulgal hobuseid, et Liivimaa Ordu olid sunnitud 1414.a. ära keelama hobuste väljaveo Eestist. Novgorodist on viidud palju eesti hobuseid edasi Vjatkamaale, millist piirkonda just asustati novgorodlastega. Eriti palju eesti hobuse verd oli vjatka, obvinka ja kaasani hobustes.

*

Hansa Liidu õitseajal on laevatäis eesti hobuseid müüdud koguni Hispaaniasse.

*

Kuningas Gustav Adolf II ajal olid Rootsi sõjaväes kõige otsitumad eesti ja soome hobused. Nende hobuste kasutamine mõjutas sõjapidamise taktikat. Vastupidavamate ja parema liikumisega hobuste kasutuselevõtuga oma ratsaväes raskete rüütlihobuste asemel  võib osaliselt seletada ka rootslaste edu XVII sajandi sõdades.

*

Aleksei Mihhailovitš, tsaar Peeter I isa, laskis viia eesti hobuseid Permimaale, sealse kohaliku hobusetõu - obvinka parandamiseks (nüüdseks väljasurnud).

*

Keisrinna Anna Ivanovna valitsemise ajal olid 1737.a. ukaasi järgi Saaremaa riigimõisade rentnikud kohustatud valitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid kasvatama.

*

1739.a. andis keisrinna Anna korralduse osta mitte ainult õuedaamidele, vaid ka suurvürstinnale enesele hulk paremaid eesti hobuseid.

*

XVIII sajandil peeti eesti hobust Venemaal üheks paremaks hobuseks tõuparandamise alal (prof. C. Blumberg).

*

Krimmi sõja ajal sattus laevaõnnetuse tagajärjel 20 eesti täkku Gotlandile. Krahv Wrangeli järgi on eesti hobuseid Gotlandile suguhobusteks viidud juba väga vanast ajast peale.

*

Tsaari-Venemaa valitsus viis Eesti aladelt aastatel 1840 – 1850 Venemaale tõuparandamise otstarbel üle 100 eesti hobuse. Akadeemik v. Middendorff nägi 1841.a. Mogiljovi kubermangus 32 eesti sugumära.

*

1853.a. ilmus mag. Gottfried Weidemanni raamat “Über die Pferderace der Insel Ösel”.

G. Weidemann kirjutab, et Saaremaa hobused on olnud head järgmistel põhjustel:

1)      hobuste rohkuse tõttu puudus vajadus noori hobuseid enne täielikku väljaarenemist tööle võtta ja vanu hobuseid ülemäära koormata;

2)      ühiskarjamaad võimaldasid väljaarenemist ning karastasid karmi ilmastiku ja toidupuuduse vastu;

3)      asudes suurema osa aastast väljas laialdastel rannakarjamaadel, madalal, kasinal, kuid toitval rohul, arenesid hobused vähenõudlikeks. Alludes mitmesugustele ilmastikutingimustele, muutus nende tervis ja konstitutsioon tugevaks;

4)      Saaremaa sai sõdadest vähem rüüstatud kui Eesti mandrialad ning paremaid koduloomi veeti sealt vähem välja. Seetõttu jäi kohale väärtuslikum tõumaterjal, mis oli kujunenud peamiselt loodusliku valiku teel iidsest populatsioonist;

5)      saarlased kui aretajad olid eesti hobuse osas võimekamad ja suhtusid hobustesse suurema hoole ja armastusega kui mandrieestlased.

*

Paremate suguloomade üleliigne väljavedu sai kohalikule tõule hävitavaks, sest nende asemele voolas Venemaalt Eestisse kõiksugu odavaid vene tööhobuseid, kes eesti hobusega segunedes mõjusid halvasti kohaliku tõu väärtustele.

*

Liivimaa aadlikonvendi koosolekul  1855.a. tõstetakse üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust ja otsustatakse eesti hobuse säilitamiseks ja tema parandamiseks asutada hobuseaksvandus. Kasvandus avatakse 1856.a. Toris, rüütelkonnale rendile antud kroonu mõisas. Osteti kokku 50 eesti mära ja 8 2-3 aastast täkku ning paigutati kasvandusse.

Kahjuks aga jääb õilsa sihi – eesti hobuse säilitamine – teostamine juba kasvanduse tegutsemise esimestel aastatel tahaplaanile. Pärast ligi 15 aastat kestnud vaidlusi eesti hobuse puhtatõulise aretuse pärast Tori kasvanduses, said ülekaalu need, keda ei rahuldanud väikeseks peetud eesti hobune. Eesti hobust hakatakse kohe ristlema araabia, soome ja ardenni hobustega.

Talupidajad ja ka väike osa mõisnikke hindavad siiski küllalt kõrgelt eesti hobust ning aretavad teda puhtal kujul edasi.

Kõige innukam eesti hobuse ristamise propageerija ardenni hobusega oli akadeemik A. Middendorff, kelle arvestuste järgi 30-40 aastaga oleks tulnud kõik eesti hobused ümber kujundada ardennideks.

Eriti ägedalt astub A. Middendorffi vastu välja Carl Robert Jakobson, pidades eesti hobuse puhtal kujul aretamise poolt sütitavaid kõnesid 1870.a. Tartu Põllumeeste Seltsis, 1871.a. Pärnu Põllumeeste Seltsis ja 1878.a. Viljandi Põllumeeste Seltsis.

Üks südimaid eesti hobuse kasvatamise õhutajaid oli Kaasani Veterinaaria Instituudi professor Constantin Blumberg, kes on andnud oma raamatus “Über das estnische Pferd und das Gestüt zu Torgel”  (1870.a.) selleaegse eesti hobuse ideaalse kirjelduse.

1870.a. asutab Saaremaal Karl v. Hahn Uue-Lõvele erahobusekasvanduse. Siinsed kaks kuulsamat täkku - segavereline araabia-orlovi täkk “Tšervonets” ja tema poeg “Imperial” paaritasid kokku umbes 1000 talupoja mära ja jätsid ümbruskonda tugevalt oma jälgi. Nad olid mõlemad võigud ning pärandasid edasi ka oma värvuse. Siit on saanud alguse võik värvus eesti hobuste seas. Uue-Lõve hobuste turjakõrgus oli 133 – 155cm.

1902.a. asutati Saaremaal Uuemõisas riiklik eesti hobuse kasvandus, kellele anti üle või müüdi Uue-Lõve kasvanduse eesti hobused.

*

1921 asutati Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Seltsi põhikiri registreeriti 2 augustil 1921.a. Seltsi ülesandeks võeti põhikirjas “eesti hobuse tõuparandamine puhtsugutuse põhimõttel kodumaa põllumajandusele ja oludele vastavaks hobusetõuks, hobusekasvatuse kultuuri tõstmine ja suguhobuste ostu ja müügi korraldamine”. Oma ülesannete teostamiseks kavatseti koguda teateid eesti tõugu hobuste arvu ja pidamise kohta Eestis; korraldada oma liikmetele suguhobuste valikut, tõuraamatusse võtmist, suguhobuste müüki ja ostu kodu- ja välismaal, asutada sugutäku ühisusi ja hobusekasvandusi; korraldada liikmetevahelist hobuste kinnitamist, hobuste näitusi, võistlusi ja oksjone, korraldada kursuseid ja õppereise; toimetada hobusekasvatuse alast kirjandust, välja anda vastavasisulisi ajakirju jne. Seltsi tegevus on üle-eestiline, juhatuse asukohaks Haapsalu.

1925.a. üldkoosolekul muudetakse nimi “Eesti Hobusekasvatuse Seltsiks”.

1928.a. üldkoosoleku soovitusel loodi eesti hobuse osakond Tori Hobusekasvanduses. Esialgselt oli kasvanduses kuus eesti mära ja kaks täkku, nendega alustati teistkordselt eesti tõugu hobuse aretust Toris.

1929.a. üldkoosolekul täendati põhikirja ja selts kujundati ümber koordineerivaks keskseltsiks, uue nimetusega “Eesti Hobuste Tõuselts”. Anti võimalus luua kohtadel eesti hobuse aretuse ühinguid tõuseltsi töö abistamiseks. 1929.a. asutatigi Viljandimaal Pilistvere Eesti Hobuste Kasvatajate Ühing.

1929.a. oli seltsil 145 liiget.

*

1941.a. müüdi Nõukogude Eestist Vjatkasse sealsetele hobustele vere lisamise eesmärgil täkk REIN 171E.

1942-1943 organiseeriti eesti hobuse kasvandus Harjumaale Niitvälja mõisa, kuhu Saaremaalt osteti täkk TÕNN 175E. Sõjaolude tõttu polnud siiski võimalik esti hobuste koondamine Niitväljale.

Niinimetatud “Hea Eesti Hobuse Kasvandus” kavatseti asutada Saaremaale Sandla mõisa, kuhu pidi üle antama kõik Riikliku Hobusekasvanduse eesti hobused Torist.

1943.a. organiseeris Eesti Hobuste Tõuselts osakonna Saaremaale, Kuressaarde.

2 nov. 1944.a. kinnitati rahvakomissar G. Abelsi poolt Eesti Hobuste Tõuseltsi põhikiri, mille alusel töötas selts tegelikult juba 1941.a.

1945.a. oli liikmete arv kasvanud 1051-le, tõuraamatusse märgitud hobuste arv kasvanud 2009 hobusele.

ENSV Ministrite Nõukogu 17. novembri 1947.a. määruse nr. 858 ja NSVL Ministrite Nõukogu kinnitusel moodustati Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Hobusekasvatuse Valitsuse koosseisus Saaremaal Pihtla vallas eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude tall ja Hobusekasvandus. Määrati kindlaks talli teeninduspiirkond, kinnitati põhimäärus (05.jaanuar 1949.a.) ja tööplaani põhinäitajad eesti hobuse alal. Ülesandeks oli komplekteerida sugutäkkude tall 40 sugutäkuga.

Hobuste jõudluse katsetamine viidi üle 25 kilomeetri pikkusele distantsile.

1950 oli hobuseid oli Saaremaal kokku 12 780.

1950…1960.a. hobuste arvu kiire vähenemine seoses mehhaniseerimisega Eestis.

1953 viidi hobuste jõudluse katsetamine  läbi 2 kilomeetri pikkusel distantsil ja maksimaalveos.

Oma töös “Hobuste aretuse alused Eesti NSV-s” tõi O.Nuut välja eesti hobuse keskmised mõõtmed ja soovitused tõuraamatusse kantavate eesti tõugu hobuste mõõtmete kohta.

1.jaanuari 1955.a. seisuga oli Saaremaal statistika andmetel 8482 eesti tõugu hobust.

Likvideeriti Pihtla valla eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude tall. Sealsed 20 täkku anti üle Eesti Riiklikule Sugutäkkude Tallile.

1964  - Saaremaal oli 2688 hobust.

1969  - Ühismajandites alustati tõufarmide moodustamise ja passistamisega.

*
Aktiveerus Riikliku Hobuste Tõulava töö tõuaretusalase töö juhendamise ja kontrolli osas.

1973 - Tõuaretusprogramm määratles eesti hobuse aretusmeetodiks puhasaretuse. Kasutusele võeti araabia täkk Posol.

1974. aastaks oli eesti hobuste arv Saaremaal statistika andmetel langenud 1004 hobuseni.

1975 alustati Sandla sovhoosi tõufarmis “veretilga” lisamist araabia tõugu täkuga Posol. Ristamine toimus kooskõlastatult Riikliku Tõulava ja Üleliidulise Hobusekasvatuse Instituudiga. Eesmärgiks oli araabia vere lisamine märade kaudu. 

1981 ...1986 toimus Üleliidulise Hobusekasvatuse TUI ekspeditsiooni läbiviimine eesti hobuste ja teiste kohalike tõugude uurimiseks.

1990 - Eesti tõugu hobuste arv Saaremaal oli langenud 581 hobuseni.

*

1992  - Eesti Hobusekasvatajate Selsti taasasustamine.

1993 - FAO klassifikatsiooni järgi määrati eesti hobune kategooriasse "ohustatud tõug".

1996  - Tõuaretustoetuste rakendamine puhtatõuliste eesti hobuste kasvatajatele (varsatoetus).

1997 - Tõuaretusprogrammi eesmärgiks seati aborigeense eesti hobusetõu säilitamine puhtatõulise aretuse teel.
Hobuseid oli statistika andmetel alles veel umbes 443.

2000 - Eesti hobune kanti FAO klassifikatsiooni järgi kategooriasse “ohustatud-säilitav tõug”.
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt koostati eesti hobuse säilitamiseks vastav säilitusprogramm.

*

Asutati Eesti Hobuse Kaitse Ühing (18.august 2000.a.). EHKÜ koondab nii eesti hobuse kasvatajaid kui ka kõiki neid, kes tunnevad muret eesti hobuse tuleviku pärast. Ühingu põhieesmärgiks sai eesti tõugu hobuse püsimajäämise tagamine Eestis ja tegevuse teiseks eesmärgiks seadis ühing Eesti traditsioonilise maakultuuri ja külaelu toetamise.

Eesti tõugu hobuseid oli Saaremaal statistika andmetel umbes 400 ja EHS-I aastaraamatu andmetel 421.

*

2001 alustati hobuste märgistamist elektroonilise kiibiga (R.Aer, JKK zootehnik-peaspetsialist) ja hobuste kandmist Jõudluskontrolli Keskuse elektroonilisse andmekogusse.

Toimus Eesti hobuse tõuraamatu sisseseadmise 80. aastapäeva tähistamine Saaremaal (17…19. august 2001.a.). Ilmus kogumik "Meie hobune" (EHKÜ).

Läbiviidud mõõtmisandmed tõestasid, et eesti hobune on püsiva eksterjööriga tõug ja ta on üks vähestest tõugudest, mis on säilitanud aborigeensele hobusele iseloomulikud tunnused ega ole märgatavalt muutunud teiste tõugudega ristamise tulemisel (dots. H.Peterson, mag. H.Tamsalu).

Kuigi eesti tõugu hobuste populaarsus Eesti mandriosal on viimastel aastatel suurenenud, asub enamus eesti hobuste kasvatajatest siiski Saaremaal, kus peaks olema ligi 450 hobust.

Esmakordselt toetati riiklike programmide kaudu laiemalt nii pool-looduse koosluse taastajaid ja hooldajaid kui ka eesti hobuse kasvatajaid.

01.september 2003.a. infoleht eesti hobuse kasvatajatele "Oma Hobu".